Vabamu uus juht Maarja Merivoo-Parro alustas augustis tööd. Rahvusvaheliselt tunnustatud ajaloolasena on ta kogu oma karjääri jooksul aidanud teadusmaailma ja laiemat ühiskonda kokku tuua ning soovib nüüd koos Vabamu kooskonnaga viia muuseumi järgmisse arenguetappi.

Huvitaval kombel on Maarja Merivoo-Parro ühtaegu kõige värskem ja ka kõige staažikam Vabamu töötaja, kuna tema on ainus, kes oli muuseumiga seotud juba eelmise suure arenguhüppe ajal kümme aastat tagasi. Toona valmis tänaseni nähtav püsinäitus ning Maarja on üks selle kuraatoreid. Tema kogemustepagasis on veel mitu püsinäitust, ajutist näitust ning rändnäitust, mis on publikut kogunud nii Eestis kui välismaal. See kõik annab Maarjale hea lähtekoha, et juhtida Vabamut ajal, mil muuseum valmistub oma püsinäituse uuendamiseks Eesti Vabariigi 110. sünnipäeva eel.

Viimastel aastatel on Maarja elanud rahvusvahelist teadlase elu ning uurinud, kirjutanud ja pidanud loenguid üle kogu maailma. Tema esimesed sammud uue juhina ongi osaliselt kantud sellest kogemusest. “Tahaksin alustada ühest Eesti lähiajaloo suurest, olulisest ja lõputult põnevast loost, mis vääriks püsivat kohta Vabamu repertuaaris. Nimelt kõik see, mis puudutab e-Eestit. Mitmes välisriigis elanuna julgen kinnitada, et e-riik on meie elukorraldust väga põhjalikult mõjutanud ja kohe kindlasti paremuse poole. Kuidas see kõik omal ajal ikkagi sündis? Mida põnevat oleks sellest õppida meil endil, et järgmiste innovatsioonideni jõuda? Mida võiks meie kogemusest õppida maailm? Need on küsimused, millele uurijate, kuraatorite ja muidugi elavate ajalooallikate abil museoloogilises vormis vastata tahaks,” tutvustab ta plaane.

Sylvia Kistler-Thompson (muuseumi rajaja Olga Kistler-Ritso tütar), Vabamu nõukogu esimees, sõnab: “Maarja teadmised, rahvusvaheline kogemus ja oskus kõnetada eri põlvkondi annavad meile kindlustunde, et Vabamu areneb tema juhtimisel veelgi mõjukamaks paigaks, kus mõtestada vabadust, ajalugu ja demokraatiat.”

Kuus küsimust Maarjale, et saaksime temaga paremini tuttavaks.

1. Mis on sinu esimene tööalane eesmärk?
Tahaksin alustada ühest Eesti lähiajaloo suurest, olulisest ja lõputult põnevast loost, mis vääriks püsivat kohta Vabamu repertuaaris. Nimelt kõik see, mis puudutab e-Eestit. Mitmes välisriigis elanuna julgen kinnitada, et e-riik on meie elukorraldust väga põhjalikult mõjutanud ja kohe kindlasti paremuse poole. Kuidas see kõik omal ajal ikkagi sündis? Mida põnevat oleks sellest õppida meil endil, et järgmiste innovatsioonideni jõuda? Mida võiks meie kogemusest õppida maailm? Need on küsimused, millele teadlaste, kuraatorite ja muidugi elavate ajalooallikate abil museoloogilises vormis vastata tahaks.

2. Miks peaks iga eestimaalane külastama Vabamut?
Vabamu on väga innustav paik, mis avab ukse põnevate isiksuste erakordsete saatuste juurde ja annab tööriistad, et igaüks saaks mõtestada oma rada siin maal ja selles elus. Ehk ka märgata, et isegi keerulistes olukordades on võimalik enda ja teiste jaoks nii mõndagi ära teha. Vabamu on võimestav ja annab lootust. Lootus on edasiviiv jõud.

3. Milline võiks olla Vabamu kolme aasta pärast, kui kõik läheb täpselt nii nagu loodad?
Mu suurim lootus on, et need plaanid, mida olen praeguseks oma peas valmis küpsetanud, ei lähe sajaprotsendiliselt käiku, vaid muutuvad-arenevad heade kolleegide ja koostööpartnerite abil edasi ning realiseeruvad selliselt, et kui ma saaksin praegu korraks kolme aasta kaugusele kiigata, siis üllatuksin siiralt. Ja positiivselt!

4. Kuidas täidad oma tassi?
Ikka hea Eesti kraaniveega! Või siis metsaoja äärde matkates, või järves hulpides või paadiga merel loksudes. Vesi ja mets ja kivid ja tuuled on puhas võluvärk, mille keskel olemine ajab juuksed sassi, aga mõtted sirgu.

5. Kui sul oleks võimalik ajas rännata, siis millist ajastut sooviksid näha ja miks?
Tunnen, et ajaloolasena tegelikult saangi ajas rännata. Süvasukeldused ajalooallikatesse teevad kadunud aja konkreetseks ja käegakatsutavaks. Projektide keskpaigas, kui olen end piisavalt sügavale uurinud, tekib omamoodi veider ja kosutav olek, mida iseloomustavad mõnus tardumus, pikad mõtted ja intellektuaalne kõdi.

6. Millist raamatut soovitaksid lugeda?
Minu viimase aja suurim lugemiselamus on kadunud vanaema pisike kalendermärkmik. Harvad ja lakoonilised sissekanded avasid ukse aega, mil ta oli sama vana kui mina praegu. Olla noor koos oma esivanemaga on ülimalt võluv idee, mida olen ka ühes oma novellis põgusalt puudutanud. Kogukondi arhiivinduse alal nõustades tuleb alati üle korrata seda, et jah, kõiksugu passid ja diplomid ja juhiload on muidugi toredad ning annavad faktiteadmisi, aga vabamas vormis kirjad, kaardid, päevikud ja kalendrid ütlevad inimese ja tema aja kohta sageli kordades rohkem. Ometi visatakse aga need pahatihti esimesena ära, ning mäluasutustele pakutakse hoopis aastakäikude kaupa ajalehti, mis on igal pool ammu olemas ja isegi digiteeritud. Seega silmiavava lugemismaterjali otsinguil soovitakski kõigil vaadata ringi, ega mõni põnev perekonnaloo allikas pole kuskil ripakil. Kui on, siis päästa ära ja loe läbi ning Su vaade elule võib avarduda!