Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu ning selle filiaal KGB vangikongid on Eesti suurim mittetulundussektoris tegutsev muuseum. Muuseumi haldab Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus.

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu on koht, mis kõneleb Eesti rahva lugu okupatsioonidest vabaduseni, inspireerib inimesi vabadust hoidma ja selle eest seisma. Harime, kaasame ning innustame Eesti inimesi ja külalisi mõtlema lähimineviku üle, tunnetama vabaduse haprust ning seisma vabaduse ja õigluse eest.

Väärtused on ühine mõtteruum, mida me järgime ja millesse me usume.

Kõnetav minevik

Meie lähiajaloos on palju teadmisi ja kogemusi, mille mäletamine, mõistmine ja väärtustamine aitavad meil luua tulevikku täna ja homme. Mäluasutusena ühendame muutuva maailma ohud ja võimalused ning usu inimeste headusesse, et hoida ära mineviku kordumist.

Liigutavad lood

Jutustame eestimaalaste lugusid, millest osa saades kogeb külastaja inimlikku rõõmu ja kurbust. Aitame igaühel vaadata enda sisse, märgata olulist ja võtta vastutus, et luua uus positiivne peatükk vabaduse loos.

Ühendav arutelu

Algatame arutelusid, et liita inimesi ja ideid. Oleme avatud eri vaadetele ja loome võimalusi mõttevahetuseks. Meie ülesanne on inimesi kaasata ja kuulata, küsida tagasisidet ning arvamusi. Ühendame sõpru, külalisi ja Eesti ühiskonna liikmeid vabaduse ideaale edasi kandma.

Julge arvamus

Oleme uudishimulikud ja räägime kaasa ühiskondlikult olulistes küsimustes. Seisame sõna-, mõtte-, usu-, liikumis-, trüki-, ettevõtlusvabaduse ja kõigi teiste vabaduste eest. Mäletame nende vabaduste piiramist minevikus ja inspireerime neid olevikus taaslooma.

1998. aastal asutati korraga Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus ja samanimeline organisatsioon Ameerika Ühendriikides, et panustada Eesti keerulise lähiajaloo uurimisse ja mälu talletamisse. Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse ülesanne oli rajada Tallinnasse Eesti lähiajalugu kajastav muuseum. Olga Kistler-Ritso annetuse toel rajatud muuseum avati külastajatele 1. juulil 2003. aastal.

President Lennart Meri kõnet muuseumi avamisel saab lugeda siit.

Muuseumi avamine 2003. aastal

Alates muuseumi avamisest on Kultuuriministeerium järjepidevalt selle tegevust toetanud. Sihtasutuse nimi tuleneb sellest, et muuseumi rajamine on tugevalt seotud ühe vapra naise missiooniga. Olga Kistler-Ritso elulugu peegeldab ehedalt, kuidas okupatsioonivõimudes peitunud süsteemne kurjus ei suutnud murda hingelt vabade inimeste lootust ja usku õiglusesse.

Olga Kistler-Ritso sündis 26. juunil 1920. aastal Ukrainas. Tema venelannast ema suri noorelt ja eestlasest isa Eduardi saatsid bolševikud aastateks Siberi vangilaagrisse. Koos venna Aaduga pidi Olga vaid mõne-aastaselt võtma esimest korda ette põgenikutee – onu abiga õnnestus lastel isakoju pääseda. Et Olga saaks elada stabiilset pereelu, otsustas onu anda vennatütre kasuperre. Olga lapsendati Ollikute perekonda.

Olga ja Ollikute pere

Isa eeskujul läks Olga õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ja lõpetas selle 1944. aastal. Sama aasta sügisel põgenes ta koos veel 80 000 eestlasega, kartes Nõukogude terrori kordumist. Leidnud ajutise peatuspaiga Saksamaa põgenikelaagris, töötas ta silma- ja lastearstina. 1949. aastal emigreerus Olga Ameerika Ühendriikidesse, kus tal õnnestus sihikindla töö tulemusena avada oma silmakirurgia praksis. Dr Olga Kistler-Ritso oli oma erialal tunnustatud spetsialist. Olga hoidis end Eestis toimuvaga pidevalt kursis. Pärast Eestist lahkumist külastas ta kodumaad ja lähedasi esimest korda 1976. aastal.

Olga on jõudnud Ameerika Ühendriikidesse ja poseerib Vabadussamaba taustal

Olga tahtis teha Eesti jaoks midagi suurt, mis inspireeriks tulevasi põlvkondi väärtustama olnut, ning nii panustas ta pool sajandit pärast põgenemist kodumaa arengusse kahe miljoni euro suuruse annetusega muuseumi loomiseks. Olga soov ja unistus oli, et Eesti lähiajaloos toimunud kuriteod enam kunagi ei korduks.

Olga Kistler-Ritso

Vabamu

Tegutsemisaastate jooksul on muuseum võõrustanud ligikaudu poolt miljonit külastajat, avanud pea sada ajutist näitust ning andnud välja kümneid stipendiume. Muuseumil on hea koostöö paljude Eestis tegutsevate saatkondade, riigiasutuste, vabaühenduste jt partneritega. Üheskoos on korraldatud lähiajaloole keskenduvaid näitusi, konverentse, seminare, arutelusid ja filmiprogramme.

Muuseumikogus on ligi 40 000 eset, fotot, kirja ja dokumenti. Museaalide kogumise ja talletamisega alustati juba 1999. aastal. Aastate jooksul on tuhanded inimesed muuseumile oma lugusid rääkinud ja hinnalisi esemeid annetanud. Kogudesse on jõudnud haruldasi Siberis kasetohule kirjutatud kirju ja märkmikke, Gulagi laagrites valmistatud esemeid, mis tõid tumedasse laagriellu hetkekski helgust ja lootust. Samuti on meil fragmente vastupanuliikumise tegevusest ning palju muud kõnekat Eesti lähiminevikust.

Muuseumi maja on esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone Eestis. Muuseumisse tullakse läbi väikese kasesalu, mis mäletab okupatsioonivõimude tegevuse läbi hukkunud inimesi. Hoone seinad on klaasist, et pakkuda külastajatele vabadust ja läbipaistvust, mida okupatsioonide ajastul nappis. Nagu arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil on öelnud: „Arhitektuuris on keskpunkti ja sümboleid teadlikult välditud. Muuseumi habras keskkond on teadlikus kontrastis senise lähiajaloo esitusviisiga.“ Loe arhitektide nägemuse kohta muuseumihoonest siit.

2018. aastal alustati muuseumis ehitustöid uue püsiekspositsiooni rajamiseks. Uue püsinäitusega muuseum taasavati külastajatele 14. juulil 2018. aastal. Näitus kannab nime “Vabadusel ei ole piire” ning keskendub okupatsioonidele, vastupanule, taastumisele ja vabadusele.

Muuseumi taasavamise sündmusel kõlanud avakõnet president Kersti Kaljulaidilt saad lugeda siit.