Stanfordi ülikooli raamatukogud, Euroopa keskus, FSI geopoliitika, tehnoloogia ja valitsemise programm, Hoover institutsioon ning Stanfordi Venemaa, Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute keskus, koostöös Vabamu, Eesti Välisministeeriumi ja Tallinna Tehnikaülikooliga annavad teatada, et Kairi Talves, Liina Kamm, Rein Raud ja Juhan Saharov on pälvinud Stanfordi ülikooli lühiajalise teadusstipendiumi 2024. aasta Eesti teadlastele.

Iga-aastased 2-6-kuulised stipendiumid võimaldavad Eesti teadlastel külastada Stanfordi ülikooli ning kasutada ära selle akadeemilisi teadmisi, võrgustikke ja kogusid, mis on seotud Eesti ajaloo, välispoliitika, julgeoleku, digiühiskonna ja majanduse, küberturvalisuse, targa valitsemise uurimisega. ning tehnoloogia ja usaldus. Stipendiumide eesmärk on ka suurendada Eesti teadlaste võimet jagada oma teadmisi ja kogemusi nende teemadega seotud küsimustes maailma ühe tippülikooli teadlaskonna ja teiste Silicon Valley asjakohaste üksustega, aidates seeläbi kaasa paremale arusaamisele nendest teemadest globaalsel tasandil.

Kairi Talves, Kaitseväe Akadeemia

Global Digital Governance Fellowship at Stanford University for Estonian Scholars, veebruar–mai 2024

Tehnosotsioloogilised aspektid väikeriikide julgeoleku ja vastupanuvõime tagamisel

Minu stipendium Stanfordi Ülikoolis on seotud teadustööga, mis käsitleb tehnoloogia rolli väikeriikide julgeoleku ja vastupanuvõime tugevdamisel. Tänapäeva julgeolekukeskkonnas on teaduse ja tehnoloogia mõju julgeoleku ja vastupanuvõime saavutamisele kriitilisem kui kunagi varem. See on eriti oluline selliste riikide jaoks nagu Eesti ja teised Balti riigid, mis on oma geopoliitilise asukoha poolest “eesliinil”. Väikeste, vaid ühe või kahe miljoni elanikuga riikide jaoks on oluline mitte panna rõhk tuleviku globaalsete ohtude defineerimisele ja ümberkujundamisele, vaid selles keskkonnas võimalikult kiirele kohanemisele ja efektiivsele toimetulekule. Uudsed tehnoloogiad kujundavad tuleviku sõjapidamist. Tehisintellekt ja robottehnoloogiad suurendavad info liikumise ja otsustegemise kiirust, mis sõjalistes operatsioonides tagab üleoleku vastase üle. See tähendab, et enda kaitsmiseks peame suurendama oma valmisolekut erinevate ohtudega tegelemiseks. Rünnakud küberruumis, infomõjutustegevus ja energiavarustusega manipuleerimine on mõned näited katsetest kahjustada tsiviil- ja sõjalist infrastruktuuri ning mõjutada meie julgeolekut. Uute tehnoloogiate omaksvõtt nõuab siiski tehnokultuurilist mõtteviisi, mis tähendab lisaks tehnoloogiateadlikkuse ja -oskuste kasvatamisele ka tehnoloogiate mõjude tundmist. Tehnosotsioloogia on multidistsiplinaarne uurimissuund, mis ühendab makrotasandi tehno-kultuurilised, organisatsiooniteoreetilised ja süsteemiteooria käsitlused, inseneriteaduste ning inimeste vastupidavuse ja sooritusvõime uurimisega. Selleks ootan huviga kohtumisi erinevate valdkondade teadlastega Stanfordi Ülikooli teaduskeskustes ja uurimisrühmades.

Kairi Talves on Kaitseministeeriumi teadusnõunik ja Kaitseväe Akadeemia külalisteadur. Ta on omandanud Tartu Ülikoolis doktorikraadi sotsioloogias. Tema peamised uurimishuvid hõlmavad tehnoloogia erinevaid aspekte ühiskonnas: ühiskondlik areng ja muutused (nt tehnoloogilised arengud) ning nende sotsiaalne mõju, inimeste hoiakud ja toimetulek kiirete ühiskondlike muutuste kontekstis, elanike suhtumine uutesse tehnoloogiatesse. Samuti on tema uurimishuvi seotud tehnoloogia rolliga kaitseväes: riskid, usaldus, aktsepteerimine, eetilised aspektid, inimene-masin koostöö, kognitiivne sõjapidamine, innovatsioon militaarorganisatsioonis, tehnoloogia roll riikide võimutasakaalu kujunemisel. Ta on avaldanud mitmeid teadustöid rahvusvaheliselt eelretsenseeritavates ajakirjades ja kogumikes. Koos prof Dierk Spreeniga Müncheni Bundeswehri Ülikoolist on ta monograafia “Technology in the Military Now: Sociological, Cultural, and Ethical Perspectives” kaastoimetaja. Kogumiku väljaandmine on plaanitud koostöös Springeri kirjastusega 2025. Aastal.

Liina Kamm, Cybernetica 

Global Digital Governance Fellowship at Stanford University for Estonian Scholars, aprill–juuni 2024

Privaatsuskaitse tehnoloogiate kasutuselevõtu kiirendamine e-valitsuses

Uurides privaatsuskaitse tehnoloogiaid (PET-e), olen aru saanud, et neid tehnoloogiaid ei ole kerge kasutusele võtta. Põhjuseks võib olla nii arvutusteks lisanduv ajakulu, mitteveenev väärtuspakkumine või lihtsalt kasutajate soov jääda olemasolevate protsesside juurde. Näiteks turvalist ühisarvutust on arendatud juba rohkem kui kümme aastat, kuid selle kasutamist pärisandmetel saab loendada kahe käe sõrmedel.
Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on olemas kontseptsioon ja teekaart PET-ide kasutuselevõtuks Eesti erinevates e-riigi teenustes lähima 3-5 aasta jooksul. Eesti on väike riik, mis on digitaalselt üsna arenenud ning siin on lihtne testida erinevaid digitaalseid lahendusi ja uudseid tehnoloogiaid. Kui aga PET-e hakkab e-valitsuses kasutama ainult üks väike riik, ei ole PET-ide kasutuselevõtt piisavalt laiaulatuslik, et aidata kaasa rahvusvahelisele koostööle. Teisalt võivad teiste riikide (valitsus- või erasektori) asutuste mured ja kogemused anda uusi vaatenurki ning aita leida uusi abstraktseid kasutuslugusid. Uurimuse käigus leidsime, et üks kõige enam PET-e praktiliselt kasutav riik on Ameerika Ühendriigid.
Plaanin intervjueerida Ameerika Ühendriikides huvipooli nii Silicon Valleys kui Washingtonis, et uurida nende valmisolekut PETide kasutusele võtmiseks. Selle põhjal analüüsin sarnasusi ja erinevusi üldistes kasutusjuhtudes, täiendan abstraktseid kasutuslugusid, pakun välja üldisema teekaardi, mis ei ole suunatud ainult Eestile, ning tuua välja väärtusahelad ja kasu, mida on võimalik PET-ide kasutamist saada eraelu puutumatuse ja (piiriülese) koostöö tagamiseks. Minu eesmärk on kirjutada raamat privaatsuskaitse tehnoloogiate praktilisest kasutuselevõtust e-valitsuses.

Liina Kamm on vanemteadur Cyberneticas. Ta alustas oma karjääri piiriüleste kliiniliste uuringute ning Eesti Geenivaramu tarkvara kavandajana. Tema uurimistöö fookus on privaatsust säilitava statistilise analüüsi võimaldamine sotsiaalteaduste ja geeniuuringute valdkonnas. Liina sai doktorikraadi Tartu Ülikoolis arvutiteaduse erialal. Ta juhib Cyberneticas Horizon Europe projekti CHESS (Cyber-security Excellence Hub in Estonia and South Moravia), ja Office of Naval Research’i (ONR) projekti PAI-MACHINE, milles masinoptimeeritakse turvalise ühisarvutuse masinõppe algoritme. Ta on Eesti Standardi- ja Akrediteerimiskeskuse tehnilise komitee 4 (Infotehnoloogia) esimees ning esindab Eestit ISO/IEC JTC 1/SC 27 töörühmades 2 ja 5.

Rein Raud, Tallinna Ülikool

Short-Term Research Fellowship at Stanford University for Estonian Security and Foreign Policy Experts, märts–aprill 2024

Poliitiline subjektsus post-nõukogude sotsiaalses ja kultuuriruumis

Minu uurimisprojekti eesmärk on analüüsida poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi diskursusi, mis on aidanud kujundada post-nõukogude poliitilist subjekti selle erinevates vormides, eeskätt Vene ühiskonnas. Toetudes oma varasematele iseduse ja subjektsuse teooriatele, kavatsen osutada, kuidas Vene/Nõukogude kultuuriliselt spetsiifilised subjektsuse diskursused on loonud eeldused praeguse situatsiooni tekkeks, kus vene imperialism on taassündinud ning saavutanud paljude Vene kodanike toetuse järjest totalitaarsemal kujul. Minu põhiväide seisneb selles, et demokraatiad ja teatavad autoritaarsed ühiskonnad ei kasuta samu ideid ja mõisteid, et kirjeldada, kuidas sotsiaalsed protsessid toimivad või kuidas üksikisikud end määratlevad suhetes poliitiliste institutsioonidega. Üks minu analüüsi nurgakive on mu “teisese modernsuse” teooria, mis hõlmab neid ühiskondi (Jaapan, Hiina, Venemaa, Türgi jm.), mis (1) ei ole olnud koloniseeritud, kuid on ise omanud imperiaalseid pretensioone, (2) ei ole ajalooliselt osalenud modernsuse kujundamises, kuid on otsustanud XIX/XX saj. selle põhimõtted juurutada, et säilitada konkurentsivõimet maailma poliitikas, ning (3) on suuremas osas viinud moderniseerimise läbi ülalt alla, sealjuures palju kiiremini, kui see protsess kestis Lääneriikides. Selle tulemusena on kõigis neis riikides välja kujunenud heterogeenne eetos, milles Valgustusajastu ideed või nende edasiarendused on segunenud traditsionalistlike ning teiste mittelääne väärtustega. Nõnda tekkinud habras tasakaal võib ühel hetkel kalduda modernsete ideede entusiastliku omaksvõtu poole, aga teisel hüljata need natsionalistlikel, oma kultuurilist eripära rõhutavatel alustel. Väidan, et tegemist ei ole paradoksi ega erinevate ideoloogiate heitlusega ühe kultuuriruumi sees, vaid loomuliku olukorraga, mis on kõigis teisestes modernsustes aset leidnud.

Rein Raud on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi Aasia kultuuriloo ja üldise kultuuriteooria teenekas professor. Tema akadeemiliste huvide ring on üsna lai ning ulatub ühelt poolt kultuurisemiootikast ja -sotsioloogiast protsessifilosoofia ja subjektsuse teooriateni, teiselt poolt aga hõlmab mitmeid erinevaid Lääne ja Aasia kultuuriloo aspekte. Tema hiljutiste raamatute hulgas on Olemise voog: postantropotsentrilise iseduse ontoloogia (Polity 2021, e.k. Tallinna Ülikooli kirjastus 2021), Aasia maailmavaated: religioonid, filosoofiad, poliitilised teooriad (Wiley-Blackwell 2021), Tähenduste keeris: tervikliku kultuuriteooria visand (Polity 2016, e.k. Tallinna Ülikooli kirjastus 2017) ja Iseduse praktikad (koos Zygmunt Baumaniga, Polity 2015, e.k. Tallinna Ülikooli kirjastus 2016).

Juhan Saharov, Tartu Ülikool

Short-Term Research Fellowship at Stanford University for Estonian Scholars, märts-aprill 2024

Majanduslikust poliitiliseks innovatsiooniks: Eesti perestroika ja Nõukogude Liidu lagunemine

Eesti on maailmas tuntud oma digiriigi ja start-up kultuuri poolest, ent vähem tuntakse Eesti poliitilise innovatsiooni lugu, millel oli oluline roll Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel. 1988. aasta novembris esitas Eesti NSV Ülemnõukogu esimese liiduvabariigina suveräänsusdeklaratsiooni, millest sai koheselt poliitilise enesemääramise mudel teistele vabariikidele, nii Nõukogude Liidus kui Jugoslaavias. “Suveräänsuse” mõiste olulisust on Nõukogude impeeriumi lagunemise uuringutes hiljem tunnustatud ent vastamata on siiski küsimus, miks see sündis esimesena just Eestis ning mitte mujal? Millised olid siinsed eeldused ja protsessid, millega see mõiste kerkis avalikkusesse 1987. aastal ning viis deklaratsiooni esitamiseni 1988. aastal? Kuidas need olid seotud muu maailma arengutega? EV Välisministeeriumi, Stanfordi Ülikooli ja Vabamu muuseumi stipendium võimaldab jätkata tööd raamatu kallal, mille sisuks on nii mainitud küsimused aga laiemalt Eesti NSV majandusliku ja poliitilise innovatsiooni lugu, mis algab 1960ndate ENSV kui eksperimentaalvabariigi kujunemisest ning hindab varasemate majanduseksperimentide ja juhtimisalase ekspertiisi rolli Eesti perestroika kujunemisel. Stanfordis asuv Hooveri arhiiv võimaldab tutvuda NSV Liidu keskvõimu ja Vene NFSV juhtide aruteludega majandusreformide ja suveräänsuse küsimuses perestroika perioodil (nii Balti vabariikide kui Nõukogude Liidu endi tulevikustsenaariumite kontekstis).

Juhan Saharov on Tartu ülikooli teadur Johan Skytte poliitikauuringute instituudis. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ja Praha Karli ülikoolis politoloogiat ning kaitsnud doktorikraadi Tartu ülikoolis Eesti NSV perestroika perioodi mõtteajaloost (2021). Tema peamised uurimissuunad on Ida-Euroopa majandus- ja poliitiline mõttelugu külma sõja perioodil, ekspertiisi ja tuleviku-uuringute ajalugu, 1989. a. revolutsioonid ning Balti riikide taasiseseisvumine.