Iga-aastased 2-6-kuulised stipendiumid võimaldavad Eesti teadlastel külastada Stanfordi ülikooli ning kasutada ära selle akadeemilisi teadmisi, võrgustikke ja kogusid, mis on seotud Eesti ajaloo, välispoliitika, julgeoleku, digiühiskonna ja majanduse, küberturvalisuse ning targa valitsemise uurimisega. Stipendiumide eesmärk on ka suurendada Eesti teadlaste võimet jagada oma teadmisi ja kogemusi nende teemadega seotud küsimustes maailma ühe tippülikooli teadlaskonna ja teiste Silicon Valley asjakohaste üksustega, aidates seeläbi kaasa paremale arusaamisele nendest teemadest globaalsel tasandil.

Mari-Liis Jakobson, Tallinna Ülikool

Short-Term Research Fellowship at Stanford University for Estonian Scholars, märts-aprill 2025

Anastasiya Astapova, Tartu Ülikool

Short-Term Research Fellowship at Stanford University for Estonian Security and Foreign Policy Experts, jaanuar-märts 2025

Vandenõuteoreetiline mõtlemine Eesti venekeelsete elanike seas

Alates 2016. aastast olen uurinud desinformatsiooni ja vandenõuteooriaid, sealhulgas neid, mis levivad etniliste vähemuste hulgas. Pean oluliseks mõista seda, et kuigi vandenõuteooriad on ise globaalsed, varieeruvad need piirkonniti ning varieeruvuse põhjuseks on ühiskondlik ja ajalooline kontekst. Oma uurimistöös keskendun Eestis elavatele venekeelsetele elanikele – heterogeensele grupile, kelle kokkupuude desinformatsiooniga on väga erinev, kuid püsiv (see kehtib tänapäeval mis tahes vähemus- või enamusgrupi kohta üle maailma). Uurin, mis teeb selle grupi vandenõuteoreetilisele mõtlemisele vastuvõtlikuks ja seetõttu ka haavatavaks, ning analüüsin teisi narratiive, milles, nagu olen nende etnograafiast avastanud, leidub samuti vandenõuteoreetilist mõtlemist, seda alates huumorist kuni üleloomulike uskumusteni.

Peale akadeemilise uurimistöö olen Eestis korraldanud tõhusat sekkumist ehk selgitustööd erinevatele vanuse-, etnilistele, ametialastele ja sotsiaalsetele gruppidele, korraldades vandenõuteooriate teemal seminare, seda kõige sagedamini gümnaasiumides. Need projektid jätkuvad ja mitte ainult eesmärgiga sekkuda, vaid ka selleks, et nende kaudu paremini teadmisi juurde saada ja uurida venekeelsete gümnaasiumiõpilaste vandenõuteoreetilist mõtlemist. Praegu olen kavandamas uuringut venekeelsete noorukite vandenõuteooriate repertuaari kohta. See hõlmab nii metodoloogiat (põhjalik fookusgruppide ja individuaalintervjuude planeerimine), kuid mis kõige olulisem – nende eetiliste probleemidega tegelemist, mis on seotud uuritavate eaga ja nende kui vähemusgrupi staatusega. Desinformatsiooniga seonduvate probleemide lahendamiseks on keskne roll koolil ja haridusel ning teadlased on tõestanud, et parima tulemuse annab see, kui õpetada õpilasele kriitilist ja ratsionaalset mõtlemist. Stanfordi ülikooli külastuse ajal on mu eesmärk jagada oma uurimistöö tulemusi vandenõuteooriate kohta Eesti venekeelsete elanike seas ning ühtlasi leida sellele uusi arengusuundi.

Anastasiya Astapova on Tartu Ülikooli folkloristika dotsent ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige. Ta on varem uurinud postsotsialistlikku huumori ja kuulujutte autoritarismi tingimustes (mis koos teiste väljaannetega ilmusid tema monograafias „Humor and Rumor in the Post-Soviet Authoritarian State“. Lanham: Rowman and Littlefield, 2021). Aastatel 2016–2020 oli Astapova Euroopa teaduse- ja tehnoloogiaalase koostöövõrgu (COST) juhtliige, kus ta on kaastoimetajana avaldanud raamatu „Conspiracy Theories in Eastern Europe: Tropes and Trends“ (Routledge, 2020) ja kaasautorina raamatu „Conspiracy Theories and the Nordic Countries“ (Routledge, 2020). Astapova on üks CONNORi ehk Põhjamaade vandenõuteooriate uurimisvõrgustiku asutajaliikmetest. Praegu on Astapova peamine uurija Eesti Teadusfondi projektis „COVID-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriad: sisu ja vorm, levikukanalid ning sihtrühmad“, Horizoni projekti „DELIAH: Democratic Literacy and Humor“ liige ja ERC granti „Conspirations: Conflicts over Conspiracy Theories“ liige.

Janar Pekarev, Kaitseväe Akadeemia

Global Digital Governance Fellowship at Stanford University for Estonian Scholars, jaanuar-juuni 2025

Inimese ja tehisaru agentsuse kognitiivsed liidesed sõjalises kontekstis

Tehisaru integreerimises sõjandusse on palju teadmatust, mille ulatus ja mõju on suures osas uurimata, kuid on ilmne, et tehisaru poolt juhitud süsteemidega kaasnevad keerukad väljakutsed. Minu uuringu välja töötamise eesmärk on kavandada tehisaru mõju analüüsimine sõjalistele otsustele, kasutades kombineeritud meetodeid. Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete uurimismeetodite katsetamisel püüab uuring välja selgitada tehisaru mõju taktikalistele valikutele ja juhtimise efektiivsusele sõjalises keskkonnas.

Meditsiinilise tehisaru metoodikatest inspiratsiooni ammutades hõlmab see uuring kontrollitud eksperimenti koos ekspertintervjuudega, et tagada tulemuste täpsus ja põhjalikkus. Eksperimentaalne komponent hõlmab kaitsevaldkonna inimesi, kes osalevad simuleeritud stsenaariumides, mis süstemaatiliselt varieerivad tehisaru tagasisidet – asjakohasest kuni tahtlikult moonutamiseni. Need stsenaariumid luuakse selleks, et testida vastuseid erinevat tüüpi tehisaru väljundile, sealhulgas täpsele, ebajärjekindlale ja eksitavale teabele. Otsuste relevantsuse, otsuste tegemiseks kulunud aja ja usalduse taseme näidikuid mõõdetakse ja analüüsitakse statistiliste tööriistade abil, et määrata kindlaks AI tagasiside mõju otsuste kvaliteedile ja kiirusele.

Üksikasjalikud ekspertintervjuud täiendavad kvantitatiivseid andmeid ja uurivad otsuste tegemise põhjuseid. Avatud küsimuste kaudu saavad osalejad vahendada oma hinnanguid ja ideid tehisaru sisendist sõjalistes operatsioonides. Intervjuude transkriptsioonid analüüsitakse kvalitatiivse tarkvara abil, et kategoriseerida vastuseid ja tuvastada usalduse, sõltuvuse ja skepsise aspektid algoritmide suhtes.

Stsenaariumid uurivad, kuidas tehisaru poolt sihtmärgi tuvastamine vastab inimeste hinnangutele või on nendega vastuolus ning hindab tehisaru soovitusi inimeste otsustuste suhtes proportsionaalsuse ja sõjalise vajaduse osas. Erinevad stsenaariumid esitlevad vastupidiseid rolle ja erinevaid usalduse, sõltuvuse ja skepsise tasemeid tehisaru hinnangute ja inimeste otsustuste vahel, uurides otsustusprotsesse erinevate ebakindluse ja surveastmete all.

Stipendiumi miinimumeesmärk on välja töötada põhjalik metoodika, mis on valmis teadusuuringute läbiviimiseks. Võimalusel kontrollin metoodikat pilootuuringuga, et testida valmisolekut suuremaarvulise valimi kaasamiseks. Pilootuuringu eesmärk on täiustada metoodikat ja suunitleda uuringu rahvusvahelistumist sõltumata kultuurilis-sotsioloogilistest eripäradest.

Kuna tehisaru mängib sõjalistes operatsioonides üha olulisemat rolli, on selle mõju mõistmine ülioluline. Uurimistöö eesmärk on kommunikeerida väärtuslikku teavet tehisaru integreerimise kohta militaardomeenis, pakkudes juhiseid tehisaru rakenduste väljatöötamiseks, mis toetab, mitte niivõrd ei asenda ega  delegeeri elu ja surma puudutavate otsuste tegemist masinatele.

Janar Pekarev on vanemohvitser ja nooremteadur Kaitseväe Akadeemias. Tal on sotsioloogia doktorikraad Tartu Ülikoolist ning ta kasutab uuringutes metoodikat, mis ühendab õigusteaduse, sõjateaduse ja tehnoloogia ning sotsioloogia distsipliine. Tema teadustöö keskendub inimese ja masina kognitiivsetele liidestele sõjanduses, pöörates erilist tähelepanu tehisintellekti relvastamisele ja autonoomsete relvade moraalsele programmeerimisele. Tema artikleid on avaldatud mitmetes väljaannetes, panustanud NATO teadusrühmades ja esinenud ettekannetega erinevatel teaduskonverentsidel.