Ajutised näitused

Siberi valge. Helgete mälestuste otsingul

Näitus, mis räägib küüditatute noorusest, sõprusest ja armastusest Siberis.

Johanna Rannula näitus "Siberi valge. Helgete mälestuste otsingul" on näitus küüditatute noorusest, sõprusest ja armastusest Siberis.

Kas Siberil on oma värv? Siberit oleme harjunud nägema pigem tumedates toonides. Sellega seostuvad kohutavad peatükid ajaloos, loodus olevat seal kõle ja külm. Kuid kas tõesti pole Siberil heledamaid toone? "Siberi valge" segab värve läbi fotokunsti ja antropoloogilise vaatenurkade. Näitamaks traagilise ajaloosündmuse, küüditamise, juures tihti varju jäävaid inimlikke külgi on fookus Siberi laste mälestustel ja nostalgilistel kogemustel. Kunstnik mõtiskleb, kuidas suhestuvad isiklikud kogemused ühiskondliku ajalookäsitlusse ja vaatleb Siberi kuvandit ka laiemalt.

Läbivaks jooneks on valge lina, mida tihti kasutati fotostuudio asemel nii Siberis pärast maailmasõda, aga ka mujal ja hiljem. Kasutati ka mustrilisi, tumedaid, värvilisi, kuid valge lina on sümboolne, nagu valge lipp on rahu märk. Lina taustal tehtud pilte leidis Rannula küüditatutest intervjueeritavate fotoalbumitest ning okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu kogudest. Kasutades ajastuhõngulist võtet, portreteeris kunstnik kuute küüditatut, kelle lapsepõlv möödus Siberis.
 
Näitusel on esitatud kuue inimese lood, kes veetsid oma lapsepõlve Siberis, aga nüüd elavad Rae vallas. Raivo, Erna, Saima, Rünno, Olga ja Heikki ja nende asjad räägivad Siberist läbi noore inimese pilgu. Kunstnik lähtus etnograafilisest uurimisviisidest ja kogus kokku inimeste mälestusesemed, mis on Siberist kaasa toodud ja alles hoitud. Kas ja kuidas peituvad esemetes lood? Kas neile omandatavad tähendused hääbuvad kui neid mäletavad inimesed kaovad? Kui ühiskond mälestab kivist monumentidega, siis kunstnikku huvitavad just isiklikud monumendid - füüsilised esemed, milles kätkeb nii personaalne kui ka suur ajalugu, ja nende vastuolulisus.

Näitus avatakse 14. juunil juuniküüditamise aastapäeval mälestamaks 79. aastat tagasi toimunud tragöödiat. Näitusega antakse ajalookäsitlustele uusi tahke ja nurki. Kas küüditatute mälestused Siberist võivad olla ka nostalgilised või peavad need sobituma ühiskondliku teadvusega?

Installatiivne multimeedia näitus kombineerib Siberist kaasavõetud esemeid, nende lugusid, arhiivifotosid, dokumentaal- ja portreefotograafiat.

Johanna Rannula (1990) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) urbanistika magistrantuuri. Fotograafias lähtub ta antropoloogilistest meetoditest ja keskendub dokumentalistikale, olles huvitatud kohamälu, nostalgia ja vananemise teemadest. Siberisse jõudis ta koos EKA vilistlaste ekspeditsioonidega 2017. ja 2018. aasta suvedel. Rannula töötab Tallinna Linnamuuseumis näituste projektijuhtina.

Näituse valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud Vabamus 14.06–14.02.2021.


Näitusega kaasneb muuseumitund “Uurides mälestusi Siberis”.

 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.