Nõukogude okupatsiooni ajal viidi Eestist vägivaldselt ära üle 30 000 inimese, nende seas tuhandeid lapsi. Paljud neist ei näinud Eestit enam kunagi. Ometi oli ka neid, kes jäid ellu, olgu siis tänu õnnele, juhusele, kokku hoidmisele ja üksteise aitamisele, koduste saadetud pakkidele või kohalike heade inimeste abile.

Näitus rääkis neist ellujääjatest: lastest kes Siberist eluga tagasi tulid ja kelle lood on eriti olulised täna, mil Venemaa Stalini kuritegusid korrates taaskord lapsi küüditab. Seekord küll mitte Eestis, vaid vallutatud Ukraina aladel.

See näitus oli pühendatud kõigile neile, kelle lapsepõlv jäi küüditatuna Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastisse, Altai ja Krasnojarski kraisse või mujale laias Nõukogude Liidus. Samuti kõigile inimsusevastaste kuritegude ohvritele enne, nüüd ja edaspidi. Kahjuks ei ole sellised kuriteod kuhugi kadunud ka täna.

Näituse koostajad: Aive Peil, Liisi Rannast-Kask, Martin Vaino
Kujundus: Kerstin Hallik
Keeletoimetus: Krista Jõesaar
Tõlge: Luisa Tõlkebüroo

Aitäh, Andres Tarand, Eesti Kultuurkapital, Jaanika Merilo ja MTÜ Herojam Slava, Luule Pavelson, Peep Varju, Ukraina parlamendi inimõiguste ombudsman!