Vabamu ja KGB vangikongide näituste kuraator Piret Karro: „Valgevenes on alates 2020. aasta valimistulemuste võltsimisest toimunud rahumeelsed meeleavaldused totalitaristliku presidendi repressioonide vastu. Nüüd, Ukrainas toimuva sõja valguses on eriti põhjust meeles pidada, et nendes riikides, mida Putin kuulutab enda omaks, on tegelikult tuhandeid inimesi, kes seisavad diktaatoritele vastu. Meil on hea meel, et KGB vangikongidesse on jõudnud näitus, mis peegeldab Valgevene kunstnike kodanikupositsiooni, aga ka ühiskonna tundeid toimuva suhtes.”

„Teosed panevad meid teadvustama, et praegu Valgevenes toimuv on mõtestamata totalitarismi kuritegude tagajärg. Nii nagu ka Vene sõjaväelaste jõhkrad kuriteod Ukraina tsiviilelanike vastu, on need ühe ahela lülid, mis tõestavad, et Venemaa ja tema mõjusfääris olev Valgevene pole ajaloost õppinud ja on jõudnud faasi, kus selliste kuritegude toimepanek on endiselt võimalik.”

9. augustil 2020 viidi Valgevenes läbi võltsitud presidendivalimised, mis tekitasid riigis tormilise vastukaja. Rahvas hakkas rahumeelselt meelt avaldama, mis kujunes välja ulatuslikuks demokraatlikuks liikumiseks mittelegitiimse juhi vastu. Kuid need kümnete tuhandete inimestega meeleavaldused toimusid 26 aastat kestnud Aleksandr Lukašenka režiimi tingimustes ning need suruti maha massirepressioonidega. 2022. aasta mai seisuga on Valgevenes 1162 inimest tunnistatud poliitvangideks, represseeritud on tuhandeid inimesi. Kollektiivses mälus elab edasi ka kommunismiterrori aegne trauma, mille üheks tunnistajaks on Kuropatõ mets, kus aastatel 1932–1941 hukkas NKVD kümneid või isegi sadu tuhandeid inimesi. Nende inimeste surma asjaolusid pole siiamaani uuritud ja nad lebavad tänani Kuropatõ mullas. Püüd kustutada kollektiivset mälu on samuti üks kuritegu, mille eest kannab vastutust Lukašenka režiim.

„Režiimivastane valgevene kunst” ei lase meil unustada, et Valgevenes on just praegu käimas samasugused totalitaristlikud repressioonid, millest kõnelevad ka KGB vangikongid. Lukašenka režiim, KGB vangikongid ja Venemaa sissetung Ukrainasse – need on ühe ja sama kurjuse avaldumisvormid. Nii kaua, kui on kodanikke ja kunstnikke, kes neile vastu seisavad, on lootust, et headus kunagi võidab.