Virtuaalnäitus

Virtuaalnäitus “Balti kett 30. Üks ajalugu, kaks miljonit lugu” põhineb samanimelise näituse materjalidel, mida eksponeeriti 2019. aastal augustist novembrini Telliskivi loomelinnaku ajakoridoris.

Näitus viis külastajad läbi heli- ja mälumaastiku mõtlemapanevale vabadustahtest rääkivale ajaoolisele rännakule aastasse 1989, mil möödus 50 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide allkirjastamisest. Ligi kaks miljonit Balti riikide elanikku moodustas veretu protesti märgiks 675,5 km pikkuse inimketi Tallinnast Pika Hermani torni jalamilt Vilniuse Gediminase tornini.

Näituse tarbeks kogus okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga mälestusi ja fotosid, millest paljud on ka virtuaalsel näitusel kajastatud. Samuti on näitusel kasutatud 2014. aasta kolme Balti riigi kogumisaktsiooni käigus laekunud mälestusi, mis on näitusel läbipõimunud kronoloogiliselt kulgevate sündmustega nii Balti ketile eelnenud kui järgnenud aastatel.


Eellugu


Laulva revolutsiooni tähtsündmus – Balti kett – on lugu kodanikuühiskonna aktiviseerumisest ja panusest õigluse jalule seadmisesse, kuidas kaob ja tuleb tagasi vabadus ja võimalus oma riigi eest seista. Balti kett oli tegelikult üks sündmus paljudest, mille jäljed ulatusid tagasi varasemasse aega ning mis aitasid tagasi võidelda 1940. aastal kaotatud iseseisvuse.


Balti keti idee sündis 1989. aasta suvel. Idee algataja Edgar Savisaar on meenutanud:

“Põhiküsimus oli meile selge, aga mitte lihtne: kuidas Nõukogude Liidust lahku lüüa?   [---] Me tahtsime 1989. aastal suures poliitilises matemaatikas teha lahutamistehet. Selleks tuli meil maailmale näidata, mismoodi 1940. aastal oli teostatud liitmistehe. Ja selleks tuli omakorda avalikustada, mismoodi oli 1939. aastal läbi viidud jagamistehe - Euroopa jagamine, mille tulemusel Eesti pooleks sajandiks sattus Nõukogude okupatsiooni alla.”

23.08.1939

MRP

Molotovi-Ribbentropi Pakt ehk Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungileping sõlmiti 23. augustil 1939. Selle salajase lisaprotokolli alusel jagasid Hitler ja Stalin omavahel Ida-Euroopa ning Balti riigid määrati salaprotokolli alusel Nõukogude Liidu mõjusfääri. Kahe riigi mittekallaletungileping kaua ei kestnud – Saksamaa kuulutas 1941. aastal Nõukogude Liidule sõja.

Eksperimentaalkombinaat BIT-i
jagatud plakat Balti ketis
Rein Mägar/Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu

Konstantin Pätsi monument enne lõhkamist 1940. aastal Tahkurannas
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
17.06.1940

Esimene okupatsiooniaasta

1939. aasta septembris surus Nõukogude Liit Eestile peale Baaside lepingu, mis võimaldas Eesti territooriumile tuua ligi 25 000 punaarmeelast. Seejärel hakati järk-järgult tugevdama survet Balti riikidele, et saada oma võimu alla see, milles MRP salaprotokolliga kokku lepiti. 17. juunil okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Esimene nõukogude aasta oli üks verisemaid. Viidi läbi juuniküüdmine ning toimusid massilised arreteerimised. 1941. a suvel vahetus Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsiooni vastu jätkudes 1944. aastal.

23.08.1979

Balti apell

45 Eesti, Läti ja Leedu teisitimõtlejat saatsid märgukirja ÜRO peasekretärile ja eri riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokolliga, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus. Balti apell andis tugeva hoobi Nõukogude Liidu propagandamasinale, mis oli aastaid eitanud MRP salaprotokollide olemasolu. Eestist andsid oma allkirja Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam ja Endel Ratas.

Väliseestlaste koostatud stend, mis sisaldab ka Balti apelli materjale
 Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu

NLKP Keskkomitee peasekretär M. Gorbatšovi visiit Tallinna veebruaris 1987
 Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
1986

Glasnost

1985. aastal Nõukogude Liidus võimule tulnud Mihhail Gorbatšov soovis liidu arengut parandada ning alustas kommunistliku süsteemi reformimisega. Kui perestroika oli suunatud poliitilise ja majandussüsteemi reformimisele, siis glasnost tähendas avalikkuse laialdasemat informeerimist ning suuremat sõnavabadust. Reformide ulatus väjus võimude kontrolli alt ning need andsid tõuke NSV Liidu lagunemisele.
14.06.1987

Küüditamise ohvrite mälestuspäev Riias

Riias toimus küüditamiste ohvrite mälestuspäev, kus lepiti kokku, et 23. augustil toimub kõigis kolmes Balti vabariigis ühine mälestusüritus.
23.08.1987

Hirvepargi miiting

Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi eestvedamisel toimus Eestis okupatsiooniaja esimene poliitiline meeleavaldus - Hirvepargi miiting. Eesmärgiks oli tuua avalikkuse ette Hitleri ja Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Balti riikidele. Kuigi võimud püüdsid ettevõtmist ja korraldajaid mustata, kogunes Hirveparki erinevatel andmetele 2000–7000 inimest. Hirvepargi miiting andis olulise tõuke kodanikuühiskonna aktiviseerumisele.

Hirvepargi miiting
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
Hirvepargi miitingust võttis osa ka tollane teatritudeng Merle Jääger, kes seal esimest korda avalikult luges ette oma luuletuse "Kodukased"

Astun raskelt üle luha

Maas on kaste – märg ja puhas,

jäljed kastes nagu lüngad,

vabarnaisse kasvand küngas…

Siin kord oli majaase.

Kodukased! Kodukased!


Juurte vastas värsked naadid,

tüve ümber okastraadid –

voorusvööna ümber piha –

 kidad kinni valged lihas.

Neitsid noored, ihajased:

 Kodukased, kodukased.


Püssitoru rõhub selga.

Kurat, surma ma ei pelga!

Näed neid kaski nagu mina,

tunned seda taevasina,

sina, kes mind selga lased?

Kodukased. Kodukased.

 

Veri rohelisel murul,

veri valgel kasetohul,

tüve küljes kuulitäkked,

künka kõrval vanad äkked…

Hommik peale valab vase.

Kodukased. Koduka...


Merle Jääger/Merca

Ettekandmine 1987, avaldatud 1989


Merca lugemas luuletust “Kodukased”

 Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu



Meeleavaldus Riia Vabadussamba juures
 Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
23.08.1987

Meeleavaldus Riias ja Vilniuses

Riia Vabadussamba juures toimunud meeleavaldusel, millest võttis osa ligi 20 000 inimest, toimusid verised kokkupõrked miilitsaga.
Samuti sekkus miilits Vilniuse meeleavaldusse, mida korraldas Leedu Vabaduse Liiga. Miitingul osales ligi 2000 inimest.
24.08.1987

Võimude kriitika

Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee büroo istungil käsitleti „reaktsiooniliste
raadiojaamade poolt organiseeritud
provokatsioonilist propagandistlikku kära“
ja nenditi rahvasumma organisaatorite esinemiste natsionalistlikku ja nõukogudevastast iseloomu.

1988


Mälestusüritused


Rahvuslike liikumiste korraldatud mälestusüritustele kogunes kümneid tuhandeid inimesi. Entusiastide eestvedamisel alguse saanud ärkamisliikumine ühendas Baltimaid. Augusti alguses ilmus ajalehes Rahva Hääl ajaloolase Heino Arumäe kommentaaridega MRP salaprotokoll. Artikli eeskujul avaldasid ka Läti ja Leedu salaprotokollide tekstid.



1988. aasta miitingul kasutatud plakat Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu

Rinnamärk Balti keti esialgse marsruudiga
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
15.07.1989

Otsus korraldada inimkett

Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete koordinatsiooniorgani Balti Nõukogu esimesel koosolekul Pärnus võeti vastu ametlik otsus inimketi korraldamiseks. Inimketi sõnumiks valiti „Vabadus!“ (läti „Brīvība!“, leedu „Laisve!“) ja aktsioonile anti nimi „Balti tee“. Ühise massimeeleavaldusega taheti raputada NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi MRP-komisjoni, mille tegevus oli seni kulgenud tagasihoidlikult.

Idee sünd


1989. aasta mais toimus esimene Balti assamblee, mis pani aluse kolme Balti riigi rahvaliikumiste tihedamale koostööle. Kokkusaamisel allkirjastati ühised eesmärgid sh võeti vastu ühispöördumine, milles nõuti MRP salaprotokollide ja 1939. aastal Balti riikidele peale surutud lepingute hukka mõistmist. Pöördumine edastati ÜRO peasekretärile, NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehele ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist osa võtvate riikide juhtidele. Ühtlasi nõuti, et Ida-Euroopa ei hakkaks takistama Balti riikide teed iseseisvusele. Seejärel loodi kolmepoolne 15-liikmeline komisjon, kes pidi hakkama eesmärke täide viima. Järgmisel korral kohtuti 15. juulil Pärnus, kus koosoleku lõpus võeti vastu ka otsus Balti keti toimumisest. Keti mõtte oli eestlaste peas juba varasemalt idanema pannud Edgar Savisaar. Eesti-poolseks koordineerijaks määrati Heinz Valk. Andrus Öövel on meenutanud:

“Kõigepealt tuleb mulle meelde see koosolek, kus siis võeti vastu otsus, et kas teha või mitte teha. Ja kõik targad pead, kes istusid ümber laua ütlesid, et idee on hämmastav aga teostamatu. Heinz eelviimase kõnelejana ütles, et jah, tõepoolest teostamatu ja seepärast me teoks teemegi! Ja pärast seda oli minul väga lihtne öelda, et mis seal siis nii väga teostamatu on. Kilomeetrid tuleb üle lugeda, inimeste vahel ära jagada ja nad õigel ajal õigesse kohta toimetada.”


Üleskutse


Kogutud mälestustest tuleb välja, et uudis levis valdavalt suusõnaliselt, kuuldi tuttavate käest või korraldati juba töö juures ühist minekut. Üleskutseid pandi üles teadetetahvlitele. Augusti keskpaigas hakkas uudis hoogsalt levima ka kohalikes ajalehtedes ning raadios. Samuti käisid kohalikud Rahvarinde esindajad ukselt uksele, et infot jagada.


Arabella meenutab oma vanatädi lugu, kes organiseerumisest sai teada raadiost ja ajalehest.(2019):

“Osalemisest polnud vaja kellegagi arutada. Oli ju nii loomulik, et kõik, kes vähegi saavad, võtavad osa. Kõik minu lähedased ja sõbrad olid Balti ketis. Leppisime kokku, kellega läheme ja mis ajal, kellel transport ja kus kohtume. Kõik oli nii põnev!”

Ajalehtede üleskutsed jagasid nii praktilist infot registreerimise ja transpordi kohta, kui koputasid rahva südametunnistusele.

23. august 1939. a on kõige saatuslikumate, kõige raskemate tagajärgedega kuupäev Baltikumi ajaloos. Sellel päeval sõlmisid Saksamaa ja NSV Liidu juhid omavahelise kokkuleppe kolmandate riikide arvel. Kirjutati alla nn Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP), mille alusel Eesti ja Läti ning hiljem ka Leedu lülitati NSV Liidu huvisfääri. 23. august 1939 sai eelduseks Eesti Vabariigi annekteerimisele ja lülitamisele NSV Liidu koosseisu 1940. a suvel. Saatuslik 1939. a augustipäev tõi meile kaasa stalinliku režiimi otsese terrori 40-50ndatel aastatel ning kaudse stalinismi tema kõikides vormides ja nähtustes hilisematel aastakümnetel. Just MRP tõttu katkes Eesti riigi ja rahva loomulik arengutee, MRPst tingituna võeti Eesti rahvalt enesemääramine. MRP tõttu on Baltikumi rahvastel ka praegu põhimõtteliselt teistsugune olukord, võrreldes NSV Liidu ülejäänud osadega. Lähenev MRP 50. aastapäev aktualiseerib taas nii poole sajandi vanused sündmused kui ka meie praeguse olukorra. Vaja on nõuda NSV Liidu Ülemnõukogult salaleppe olemasolu tunnistamist ja selle tühistamist. Kuid see on alles esimene samm ajaloolise õigluse taastamisel. Meil tuleb seda teed mööda edasi minna ja nõuda kuritegeliku pakti kõikide tagajärgede heastamist.


23. augustil 1989. aastal seame me ülesandeks:


  a. demonstreerida kõigile edumeelsetele jõudude ühtsust ning kindlameelset tahet    Eestis ja kogu Baltikumis,

  b. juhtida NSV Liidu demokraatlikult mõtlevate inimeste tähelepanu Balti          vabariikide ajaloolisele saatusele ning neid tabanud vägivallale,

  c. kutsuda maailma avalikkust üles toetama Balti vabariikide taotlusi ühiskonnaelu    demokratiseerimisele ning suveräänsustaotluste realiseerimisele ühises Euroopa    kodus.

Rahvarinde eestseisuse üleskutse piirkondadesse (Noorte Hääl 15.08.1989)

Rahva tahet saab väljendada ainult rahvas ise. Keegi teine ei saa Sinu ja minu eest kätt tõsta. Sellepärast peame ise homme kohal olema. Need, kelle kodust tee mööda läheb, ei pruugi kaugemale minna. Tulge poole seitsmeks oma talutee otsa ja ühinege seal ketiga. Homme ei ole pealtvaatajaid.

Üleskutse Balti ketis osalemiseks (Ühistöö 22.08.1989)


Otsuse langetamine


Palju inimesed, eriti vanemaealised, kartsid, et sellisele suuremahulisele ettevõtmisele järgnevad karistused. Kõhklusi oli ka nooremate seas. Mati kirjutab oma mälestuses (2019):

Kas ma hirmu tundsin? Seda vast mitte, aga väike kõhklus oli küll, et kui …. Hirm tegelikult kütab inimesed üles. Kui aus olla, siis teati, et ettevalmistused Balti keti tegijate vastu toimusid. Jaamas olid vagunid ootel, sõjavägi oli valmis. Aga ei juletud rahva vastu astuda. Me olime Soomele lähedal, samuti välispiir Euroopaga oli samas. Me olime end teadvustanud maailmale. Saksamaa taasühendamine andis julgust. Eks sealgi võis rahvas hirmu tunda. Teada oli ajaloos Tšehhis ja Ungaris toimunud sündmused, mis olid väga verised ja julmad. Inimestest, naistest-lastest sõideti tankidega üle.”


Olukorra tegi keerulisemaks ka see, et toimumiskuupäev langes kokku tööpäevaga, kuid paljud tööandjad tulid vastu, anti täiesti või osaliselt vaba päev või tehti tööpäev ette või järgi. Palju sõltus, millisele lõigule tuli töökollektiivil jõuda. Balti keti korraldusmeeskond seisis veel augusti alguses silmitsi kõhklustega, kas ikka tuleb piisavalt rahvast kokku. Paika pandi plaanid, kuidas ära täita keti tühimikud, kui inimesi on liialt vähe - välja sirutatud käed, küünlad, sini-must-valged paelad. Korraldusmeeskonna sõnul toimus pööre Balti ketti registreerimisel augusti keskpaigas – kuigi info oli juba varasemalt levinud, langetasid paljud otsuse minemisest viimasel minutil. Põhjuseid oli mitmeid. Aive meenutab (2019):

Kahjuks ei saa ma jagada enda isiklikku mälukildu Balti ketist, sest seal seistes olin vaid 1 aastat ja 8 kuud vana, ent minu vanemate lugu Balti ketis käimisest on minus alati uhkust tekitanud. Ennekõike sellepärast, et mul oli 22. augusti õhtul üle 38 kraadi palavikku ja 23. augusti hommikuks ei olnud palavik langenud vaid püsis 38,3 kraadi juures. Otsus minemiseks tekkis viimasel minutil. Kui hulluks see palavik ikka minna saab? Isa töötas tollal Põltsamaa ETKVLis ning seal oli juba pikalt osalemist planeeritud, organiseeritud olid bussid soovijatele, keda oli 300 töötajast pea 150 ja et kõik kohale jõuaksid, kestis tööpäev erandkorras kella 12ni. Paljud alustasid sõitu oma autoga, et terve pere peale mahuks – nagu meie naabritädi olla öelnud – kõige olulisem, et lapsed kaasas on ja autode peale ära mahuks, et neil oleks, mida uhkusega meenutada.”

Kuula mälestusi



Ettevalmistused


Korraldusmeeskond


Vahetult pärast 15. juuli kohtumist toimus Rahvarinde koosolek, mille järel hakati koheselt läbi helistama Rahvarinde erinevaid piirkondi, et neid kaasata suursündmuse organiseerimisse. Balti keti korralduskomitee juhiks sai Andrus Öövel, kes oma meeskonnaga pani paika keti marsruudi, mis algselt pidi kulgema läbi Pärnu. Hiljem, augusti alguses muudeti marsruuti parema ligipääsu tagamiseks. Uus marsruut kulges läbi Rapla, Türi, Viljandi ja sealt juba Läti piirile. Seejärel tuli Edgar Savisaarel lõplikult nõusse saada nii Läti kui Leedu esindajad. Augustis muutusid ettevalmistustööd üha tihedamaks ja nii mõnelgi korraldajal jäi unetundidest väheseks.

Korraldajad meenutavad:


“Augustist sai meeletut pinget täis kuu. RR-i peastaap ühe Uue tänava maja pööningukorrusel kihas nagu sõjaleer. Kullerid tulid ja läksid, kõik kõnetraadid undasid peaaegu ööpäev läbi. Turvateenistuse mehed sõitsid läbi kõik Eestimaa paigad ning panid kõikjal rahvarindelased tegutsema. Kaasati muinsuskaitsjad ja ka riiklikud võimumehhanismid, miilits, liiklusmiilits, kiirabi ning ka omavalitsused.”


Heinz Valk

“Igas maakonnas ja linnas tekkisid korralduskomiteed, kes suunasid ja juhendasid kogunemist, mille apoteoosiks pidi saama ajavahemik kella 19.00 ja 19.30 vahel, mil nii Vilniusest kui Tallinnast öeldakse inimketti mööda edasi salasõna "vabadus"! Balti ketti aitas siduda Eesti Raadio kolmetunnine otsesaade, mis kandis nime "Me hoiame ühte" - selles anti edasi nii liiklusinfot kui isamaalisust. Inimesi tuli teele oodatust rohkem, kett sai paljudel lõikudel mitmekihiline, samas ei jõudnud kõik osa võtta soovinud liiklusummikute tõttu päralegi.”

Edgar Savisaar


Tavakodanik

Balti ketiks ettevalmistamine algas nii mõnelgi pool varakult, ennekõike tuli korraldada transport. Nora kirjutas oma mälestuses (2019):


“Töötasin Viru hotellis tootmis- ja väljaõppe meistrina. Leppisin omaalgatusel kahe linnaliini bussijuhiga kokku ja organiseerisin Viru hotellist kuni 100 inimese osalemise Balti ketil Paides. Eelnevalt Viru hotelli direktorilt luba küsides, et kas ta võib hotelli kuludest bussid tellida, sai ta vastuseks, et ainult oma palga eest. Hiljem siiski tal busside eest tasuda ei olnud vaja.”


Mõeldi ka detailide peale, et kaasas oleks sobivad plakatid, õmmeldi sinimustvalgeid lippe, töökorda tuli seada raadio ja fotoaparaat. Kuna päev kujunes pikaks, tuli hommikul kaasa pakkida võileivad ja jook. Nii mõnigi meenutas kogutud mälestustes, kuidas tal on siiani meeles, mis tal sel päeval seljas oli, võimalusel pandi selga raharõivad või midagi, mis seostuks Eestiga. Seljas olnud riided ja kaasas olnud esemed paiknesid hiljem kodus olulisel kohal, nõnda ka Piia peres (2019):

“Meeles on ka see, et seljas oli suur sinine kampsun, mis mul siiani Tähtsate Riiete riiulis koos pulmakleidi ja veel mõne ajaloolise riideesemega alles hoitud.”


Nii mõnigi pere kattis Balti keti päeva puhul laua ja kutsus külalisi. Kaja kirjutab oma mälestuses (2019):


“Pidulikuks päevaks tegime pereringis ka ettevalmistusi. Kutsusime oma endisse koju mu õe Heli koos tütar Heleniga. Meile tuli külla mu ülikooliaegne kursuse- ja toakaaslane Silva Tallinnast abikaasa Peetri ja kahe pojaga. Nemad soovisid sündmusel viibida pealinnast eemal. Rahvariided olid seljas meie seltskonna naisperest me vanemal tütrel Kadril, kes oli hiljuti saanud kolme aastaseks, õetütrel ja minul.”

Kuula mälestusi


Sõnumid plakatitel




Kui Balti kett toimuks täna, mida kirjutaksid Sina oma plakatile?


Balti keti päev



Teekond Balti ketti

 

Et jõuda õigeks ajaks – õhtul kella seitsmeks –  Balti ketti, hakkasid mitmedki osalejad liikuma hommikul varavalges. Piirkondlikult oli kokkulepitud, kes millal liikuma hakkab, et ummikuid ei tekiks, paraku venisid Balti ketti minekule eelnenud miitingud. Kogunemine, töölt ära saamine, katkised bussid ja autod ning arvamus, et lühike maa minna, vedas nii mitmeidki alt ning paljud ei jõudnud ketti õigele kohale või moodustasid teiste ummikusse jäänutega oma keti. Ent sellest ei lastud end morjendada.


Teekond Balti ketti. Foto: Aivar Kaljusaar/Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu)

Teekond Balti ketti. Foto: Aivar Kaljusaar/Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu



Päeva õnnestumisele aitas kaasa korraldusmeeskonna põhjalik ettevalmistus märgistuste lisamisega keti teekonnale, kohapeal viibivad liikluskorraldajad ning muidugi koostöö Eesti Raadio ja raadioamatööridega, mis võimaldas info kiiremat levikut. Vikerraadio ja Eesti raadio I programm lõi ühtsustunnet keti eel, ajal kui järel nii ketis viibijate kui koju jäänud inimeste vahel.


Riho kirjutab (2019): 

Miilits juhtis liiklust, et hoida ära segadust. Meile näidati stopp ja pidime ootama. Siis võtsin video ja suunasin kaamera auto aknast välja. Seda silmates peatas miilits vastassuunas liikluse ja lubas Villu autol koos kaameraga sõitu jätkata. See tegi meie tuju loomulikult rõõmsamaks. Edasi Rapla suunas liikusime kolonnis, sest möödasõit oli ohtlik ning mõttetu. Kuid siiski oli mõni hulljulge, kes kiirustas rohkem kui teised ja seadis sellega ohtu nii enda kui teiste elud. Igale asutusele oli määratud teatud kilomeeter, kuhu tuli jõuda ja paikneda. /---/ Meie kooli teised töötajad asusid hiljem teele kooli bussiga ja neil ei õnnestunudki jõuda õigesse kohta. Türile tekkisid lõpuks suured ummikud ja sellest tingituna koondusid Türi linna juurde inimeste massid. Ja mõnes teises paigas olid suured vahed inimeste paiknemisel. Kohale jõudes oli vihmasadu lõppenud ja taevas säras päike, mis pani märja asfaldi aurama.”


Ummikud teekonnal Balti ketti. Foto: Friedlinde Müller-Dresden/Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
Ummikud teekonnal Balti ketti. Foto: Friedlinde Müller-Dresden/Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu


Piia kirjutab oma mälestuses (2019):

Olime millegipärast võtnud sihi jõuda Virumaalt Türile. Kogu “jooksev” info pärines muidugi raadiost. Mingil hetkel saime teiste Moskvitšide ja Žigulide ummikus aru, et õigeks ajaks me kohale ei jõua... liiga paljud soovisid minna ja aega oli varutud vähe. Kui raadiost kuulutati algusaega, siis väljusime kusagil metsa vahel autost , kaasas kehva kvaliteediga riidele trükitud sini-must-valged lipud, mis olid autoaknast väljas lehvides juba valgetriibuliseks kulunud. Võtsime kätest kinni, kuulasime raadiost otseülekannet ja olime ikkagi Balti ketis, küll enda väikeses “tütarketis”, aga tegelikult koos kõigi teistega. Vabaduse lootus südames.



Kuula mälestusi


Balti kett linnulennult
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
23.08.1989

Balti kett

Ligi 2 miljonit eestlast, lätlast ja leedulast moodustasid kell 19.00 üksteisel käest kinni hoides inimketi Tallinnast Vilniuseni, mille kogu ulatus oli umbes 675,5 km. Paralleelselt toimusid samal päeval mitmed toetusüritused Moskvas, Leningradis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Ühtsustunne


Sten meenutab (2019):

Vastavalt eelnevatele soovitustele võtsime kaasa ka oma transistorraadiod. Raadiod asetasime keset teed, et saaksime kuulata poliitikute kõnesid ja laulda kaasa isamaalisi laule. Kui vaatasin endast paremale ja vasakule, siis nägin mõlemal pool suurt hulka inimesi plakatite, lippude ja loosungitega. Üks kõik kummale poole ma pilku ei suunanud, kõikjal olid inimesed katkematult rivis keset teed, hoides üksteiselt käest kinni. Mitte kuskil ei olnud näha inimketis katkestusi. See vaatepilt oli nii võimas ja nii vaimustav, et ma tundsin esmakordselt ääretut uhkust meie kolme Balti rahva üle. See vaatepilt ja see tunne mis avanes seal Hagudi külas, ei unune mul mitte kunagi. Iga kord, kui näen videoklippe Balti Ketist, tuleb mulle see tuttav tunne südamesse tagasi. Seistes seal ja hoides käest kinni ja kuulates isamaalisi kõnesid, teades, et selle inimketi teine ots on Vilniuses, mõistsin äkki, et me korraldame siin midagi enneolematult pöörast. Seal inimketis seistes mõistsin, et me muudame maailma. Just seal seistes tekkis esmakordselt see tunne, et Nõukogude aeg hakkab lõppema.”



Kuula mälestusi


Pildigalerii Balti keti päevast




Balti keti järelkaja

Kui välismeedia ja kohalikud ajalehed kajastasid järgnevatel päevadel toimunud suuründmust nii ajalooliste ülevaadetega MRP-st, osalenute kommentaaridega kui põhjaliku fotoreportaažiga, siis võimud toimunuga rahul ei olnud. Mati Graf kirjutab oma raamatus „Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991“:

26. augustil 1989 tegi NLKP Keskkomitee avalduse "Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides", mis loeti ette päeva kokkuvõtvas televisiooni uudistesaates "Vremja". Selles kritiseeriti toimunut ähvardaval toonil. Muuhulgas öeldi: "23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolu üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Asi on läinud kaugele, Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestub oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised: nende eluvõimelisus ise võib sattuda küsimärgi alla."


Välismeedia kajastused ühtisid eestlaste vaimustuse, ühtsustunde ja vabaduseihaga. Kiideti ka aktsiooni head korraldust, mastaapsust ja rahumeelsust. Balti keti kaadreid näidati ligi 30 riigis üle maailma ning sündmusest kirjutati kümnetes ajalehtedes.

“Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik midagi niisugust organiseerida. See tundub täiesti võimatuna.”


Jan Lindström, Expresseni reporter, Eesti Päevaleht, Estniska Dagbladet (30.08.1989)


„Kolmes reas nad seisid, vanad ja noored, peaaegu kõigil käes musta lindiga mälestusküünal. Kõige selle väärikus oli jahmatav.“

Rupert Cornwell “Inimkett astub Nõukogude Liidu vastu” The Independent (24.08.1989)


Balti keti mõju oli tunda nii igapäevaelus kui ka hilisemates poliitilistes sündmuses Eestis ja väljaspool Eestit, olles eeskujuks 2013. aastal toimunud Kataloonia teele, mille korraldaja Carme Forcadelli sõnas intervjuus Pealinnale:

“See on tõsi, et meie inspiratsioon tuli Balti ketist. Eriti sellepärast, et see saavutas oma eesmärgi. Meie tegime 400 km pikkuse inimketi, et läbida kogu maa.”



Balti keti plakat Eksperimentaalkombinaadi BIT autode peal
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu

24.12.1989

MRP õigustühiseks kuulutamine

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress tunnistas Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle juurde kuulunud salaprotokollid allakirjutamise hetkest kehtetuks ja õigustühiseks.
20.08.1991

Iseseisvuse taastamine

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 69 poolthäälega vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest, millega taastati Eesti Vabariik de facto. Nõukogude Liit tunnustas Eesti iseseisvust 06. septembril 1991.

Pika Hermanni torn

Gunnar Vaidla/Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu

Balti keti mälestuskivi Tallinnas Harjumäel
Erakogu
2009

UNESCO maailma mälu register

Pärast pikka-pikka koostööd ja pingutusi tunnistas UNESCO Balti keti vägivallatu vastupanu fenomeniks ja Balti ketti puudutavad dokumendid kanti UNESCO maailma mälu registrisse, mis koondab unikaalseid dokumente teoste või sündmuste kohta, mis on mõjutanud maailma.

Kokkuvõte


Balti kett on 30 aastat hiljem jätkuvalt sümbol Balti riikide kunagisest kokkuhoidmisest ning eestlasi ühendavast usust paremasse tulevikku. Balti kett on üks lüli Ida-Euroopa vabanemise loos. On lausa imekspandav, et aastaid rekordiraamatutes pikima inimketina märgitud Balti kett sai teoks eestlaste, lätlaste ja leedukate ühise panusena. Teatavasti kõik need rahvad paistavad maailma mastaabis silma pigem oma individualistlikkuse ja enesesse hoidmisega. See on omakorda märk baltlaste visadusest.


Balti kett oli esimene märk tekkivast ja järgmiste kümnendite jooksul arenevast kodanikuühiskonnast. Sealt pärinevad Balti riikide esimesed iseolemise katsetused - kuidas ametkondade, kogukondade ja kolleegidega jõud ühendada, ühiselt millegi eest seista. Õigustatult võib näha Balti keti korraldamist eduloona, mis julgustas tuleviku meeleavaldusi ja oma seisukohtade eest seismist. Ühtlasi on need märgid demokraatlikust ühiskonnast - Balti kett oli esimene verstapost tulevikuühiskonna suunas ja see on vundament, millel toetub tänane Eesti. Kuigi Balti keti dokumentaalne pärand on muuseumides ja arhiivides, siis selle emotsionaalset mõju on raske ülehinnata.

Saada Vabamule oma lugu, foto või video Balti ketist. Kõik saadetud materjalid talletatakse Vabamu digitaalsesse arhiivi.


Lisa lugu siin:

Email again:

Soovi korral saada foto ja lugu meile e-kirja teel info@vabamu.ee.
Küsimuste korral helista telefonil 668 0250.


Siit saad kuulata kõiki virtuaalnäituse mälestusi korraga. 



Telliskivi Loomelinnakus eksponeeritud näituse teostajad


VABAMU: Keiu Telve, Aive Peil, Kristjan Saharov, Liis Meriküll, 

Kata Maria Metsar (ERM), Mae Kivilo, Patrick Antonjuk, Anselm Oja, Hugo Henri Guthan, Hille Saluäär, Martin Lazarev, Annes Leht, Maris Kaskmann, Liisa Aaliste, Haide Männamäe, Rhett Kütsen, Maria Liive, Tarmo Song, Iiris Saluri, Kristjan Üksküla, Sander Roosimägi, Terje Pennie, Mirjam Peterson, Eva Eensaar, Emili Rohumaa, B6 studios, Luisa Tõlkebüroo, ProGear, Digiprint, Moodne Valgustus  


Täname


Urmas Ehvert, Jaak Kaiv, Kunnar Kissa, Krista Täht-Kok, Ivar Kühn, Kelli Kulles, Meiu

Sandström, Mario Rosentau, Paavo Roolaid, Aivar Kaljusaar, Urve Udu, Reet Kallo, Kärt Koppel, Mihkel Piir, Karmen Kisel, Ene Mekk, Ilmar Järg, Jaan Lehtaru, Iirsi Saluri, Anne-Maire Riitsaar, Maire Jõelaid, Vivian Siirman, Ivi Gubinska, Sten Arrak, Riho Laanes, Piia Reismann, Kaja Tammar, Aive Peil, Mati Errild


Toetajad


Välisministeerium, Riigikantselei, Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, USA saatkond, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Rahva Muuseum, Borg, Telliskivi Loomelinnak

 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.