Vabamu on liigutav ajareis minevikku
Vabamu on muuseum, kus pole vaid vanu asju vitriinides ja maale seintel
rippumas. Vabamu on koht, mis oma tutvustuse järgi innustab inimesi mõtlema
lähimineviku üle, tunnetama vabaduse haprust ning seisma vabaduse ja õigluse
eest. Vähemalt minu puhul sai eesmärk väga hästi täidetud.
Praeguse Vabamu ruumides töötas varem Okupatsioonide muuseum. Olin kiitnud selle huvitavat ja liigutavat näitust ka teistele, mistõttu põhjustasid muuseumi lukustatud uksed mulle mõne aja eest ränka pettumust.
Seda suurem oli mu rõõm, kui ma Eesti juubeliaastal uue Vabamu reklaampostreid nägema hakkasin. Aadress reetis kohe, et tegemist on sama muuseumi ja uuendatud näitusega. Piirkond on mulle juba varasemast tuttav, sest selle lähedal asub üks mu kõige lemmikumatest hommikusöögikohtadest Viktus ning uhke Eesti rahvusraamatukogu.
Varusin uue muuseumiga tutvumiseks korralikult aega, sest kuigi vana muuseum oli väike, väärisid selle puudutavad ja kurvadki lood rahulikku külastust. Aimasin, et samamoodi võiks olla ka uuendatud muuseumiga – ja mul oli õigus. Juhul kui ka sina otsustad Vabamu näitusega tutvuda, ära kiirusta. Muidu võib muuseumi tark ja lootusrikas sõnum hoopis avastamata jääda.
Vabamu on muuseum, aga samas on see ajareis paralleelmaailma
Kassas rääkis sõbralik muuseumitöötaja, et näitust tasub läbida e-giidiga. Võtsime tema soovitust kuulda. E-giid juhendab külastajaid mitmes keeles, ka soome keeles, mis teeb lugude jälgimise lihtsaks.
Niisiis panime kõrvaklapid pähe ja laskusime e-giidi juhendusel trepist alla. Eesti aktsendiga räägitud soome keel muutis raske loo mingil moel veelgi liigutavamaks.
Ma ei nuta kergelt, aga esimesi pisaraid märkasin juba trepi alumises otsas. Detailidesse ma pigem ei lasku, et sinu elamust mitte rikkuda, kui otsustad mu tekstist inspireerituna Vabamut külastada.
Nii palju ma siiski vihjan, et muuseumikülastuseks tasub aega ja vastupidavust varuda. Osad lood on hästi pikad ja vahel peab ühe koha peal päris kauagi seisma, et lugu lõpuni kuulata ja järgmisesse saali edasi liikuda. Ootamine tasub siiski ära, sest külastuse jooksul on võimalik palju huvitavat ajalugu kuulda ning okupatsioonide aegset elu mitmest erinevast vaatevinklist kujutavate kirjeldustega tutvuda.
Kindlasti tasub hoolitseda selle eest, et mitte ükski näituseosa märkamata ei jääks. Ühes osas astub osa rahvast üle okupeerija määratletud maailma, teine osa – metsavennad – põgeneb metsa, et oma viisil võõra võimu vastu võidelda. Visuaalselt on see ehitatud kahe erineva marsruudina, kuid metsamarsruut tundus paljude külastajate puhul täheldamata jäävat.
Külastuse jooksul leidsin ennast mitu korda mõtlemast, kui erinev oli meie eestlastest õdede-vendade argipäev samal ajal, kui soomlased said vabas riigis edasi elada. Sestap tunduski vahel nagu oleksin mõnda paralleelset ajajoont jälginud. See joon oleks võinud saada ka soomlaste osaks, oleks saatuse sõrm meid teistmoodi puudutanud.
Vabamu on muuseum, mis kõnetab ja
liigutab
Vabamul õnnestus teha seda, mida üks muuseum parimal juhul teha suudab. Kõigepealt rääkis oma loo kergesti omandataval viisil, puudutades samas muuseumikülastaja tundeid. Oli südantliigutav märgata seda suurte tunnete spektrit kurbusest rõõmuni, vihast ebausuni ja hämmastusest kaastundeni, mida selline kohutava tõsielu loo kuulamine minus tekitas.
Kohe algusest peale sai
selgeks ka muuseumi vaim. Vabamu ei õhuta viha ega kibedust, tegelikult ei võta
ta isegi seisukohta. E-giidi jutustaja tuletas mitu korda meelde, et hukkamõistmise
asemel tahetakse muuseumis ajaloost võimalikult mitmekülgselt rääkida. Nautisin
väga seda, kuidas näitus ehitatud oli. Muuseumikülastajat hariti ja kaasati.
Peamisena jäi kõlama usk sellesse, et parimal juhul suudavad inimesed üksteise vastu head olla ja et vabadus, lootus ja usk on alistamisest, hirmust ja ebaõiglusest tugevamad.
