Esimene ruum: muuseumipood ja piletikassa

Esimene ruum on 6 m pikk ja 3 m lai. Välisukse juures on ruum kitsam. Kui seista seljaga ukse poole, jääb piletikassa paremasse tagumisse nurka, uksest umbes 4 m kaugusele. Teekonnal piletikassani jääb paremale nõukogudeaegne lasteratas, mille peal kohvrist annetuskast, selle kõrval prügikast ja seejärel karastusjookide külmik.
Otsaseinas on kolm musta klapptooli. Toolide kohal seinal tsitaat:
„1945. aastal, kui istusin KGB vanglas ja minult nõuti kaaslaste väljaandmist, otsustasin, et parem suren, kui hakkan reeturiks. Proovisin kingapaela otsas oleva metallnaastuga oma veene avada, aga veri ei hakanud tulema /---/ Kui mind ülekuulamisel peksma hakati, siis mõtlesin, et hea ikkagi, et see veeniavamine ei õnnestunud. Sest peksu kannatab igaüks välja, reetmist küll mitte.“ Ain Kaalep, luuletaja ja tõlkija Pagaris 1944–1945.

Kui seista seljaga sissepääsu poole, on kohe ukse kõrval vasakul umbes 1 m laiune metallvõrega piiratud elektritrafo, mis muudabki ukse juures ruumi kitsamaks. Selle kõrval juba ruumi laiemas kohas muuseumipood ja selle riiul. Muuseumipoe riiuli kõrval on uks näitusele. Uks on avatud. Tagumises vasakus nurgas, näituse sissepääsu kõrval, on riidenagi.

Ruumi üldmulje on kulunud, põrandast kuni 1,40 m kõrguseni on seinad värvitud mustaks, sealt edasi valgeks, valge on osaliselt tuhmunud ja kulunud. Ebatasast põrandat katavad tumedad porivaibad.