Virtuaalnäitus

Ajalugu asjades

Vaarvanaisa Aleksanderi elusaatus
Photo
Kennethi lugu:

Fotol on minu vanavanavanaisa Aleksander Ahusalu ja vanavanavana Leena Maria ning keskel nende nende väike poeg Arved – minu vanavanaisa.

Aleksander Ahusalu sündis 6. detsembril 1893. aastal Haljala vallas. Ta abiellus Leena Mariaga ning neile sündis perre kaks last – 1927. aastal poeg Arved ja 1931. aastal tütar Helmi. Pere elas Aaviku külas vanas talumajas. Talul oli 20 hektarit maad - mets ja põllumaa, kus kasvatati vilja. Talu juurde kuulus ka loomalaut, kus oli kolm-neli lehma, sead ja kanad. Talus peeti veel kahte hobust, kelle abil tehti ära kõik vajalikud põllutööd. Vaarvanaisa oli väga töökas ja nutikas mees, ta jõudis osta tallu viljapeksumasina ja viljatuulutusmasina, millega puhastati vili aganastest. 


Viljapeksumasin pandi tööle mootoriga, mida sai ka teiste masinate tööle panemiseks kasutada. Aleksander käis viljapeksumasinaga sügisel talust talusse ja osutas ka teistele talumeestele teenust. Vanavanatädi Helmi rääkis, et ega keegi teenuse eest raha küll ei maksnud, pigem anti tasuks vilja ja muid põllusaadusi. Helmi mäletas, et tema isal oli olnud ka höövelpink, millega ta talvekuudel mööblit, uksi ja aknaid valmistas. Vanavanatädi Helmi mäletas eriti hästi suuski, mis isa oli talle ja vennale teinud. Selliseid polnud kellelgi teisel nende külas ja naaberkülaski. Talvel oli suuskadega hea läbi metsa kooli sõita. Kool asus 5 km kaugusel. Hobuvankriga viidi lapsed kooli ainult siis, kui oli väga tormine ja kole ilm. Oma eluajal jõudis vaarvanaisa isegi uue elumaja, aida ja suure maakividest vundamendiga lauda ehitada. Vaarvanaema hoolitses loomade ja muidugi laste eest. Uus elumaja sai valmis natuke aega enne vanavanaisa Arvedi sündimist. Majas oli isegi telefon, ainuke külas ja seetõttu edastati vallast kõik sõnumid vaarvanaisale ning tema pidi need siis külasse edasi viima.

Vaarvanaisale sai saatuslikuks Omakaitsesse astumine. Kõik külamehed astusid. Igaühele anti ka püss. Vaarvanaema oli sellest väga kohkunud, talle see asi ei meeldinud. Aga Aleksander arvas, et püssiga on hea kodu kaitsta, kui vaja peaks olema. Selle mõttega asi piirduski. Helmi ei mäleta, et ta isa mingeid suuri ülesandeid oleks täitma pidanud, ainult üks kord oli vaja kuskil silda valvata. 1945. aastal jõudis juba ärevaid sõnumeid ka nende külla sellest, et naaberkülas olid Omakaitsesesse kuulunud mehed arreteeritud. Vaarvanaisa Aleksander oli kaalunud paadiga Soome põgenemist, aga abikaasa Leena-Maria ei olnud nõus minema, sest ootas poeg Arvedit sõjast koju. „Mine sina Helmiga, ma jään koju Arvedit ootama, kuidas ta tuleb tagasi tühja majja,“ oli vaarvanaema arvanud. Ei läinudki palju aega, kui venelased tulid majja ja arreteerisid Aleksandri kui nõukogude-vaenuliku elemendi. Aleksander viidi Rakverre vangi, seejärel edasi Tallinna Patarei vanglasse. Patarei vanglast küüditati vangid Venemaale. Leena Maria ei kuulnud mehest enam midagi. Mõne aasta pärast saabus naabertallu kiri mehelt, kes oli seal elanud. Tema oli jõudnud Siberisse vangilaagrisse, aga minu vaarvanaisa Aleksander oli teekonnal vangilaagrisse surnud. Paljud mehed, kes Siberis vangilaagri poole pikka maad kõmpides haigeks jäid, ei jõudnudki kohale ja jäeti sinnasamasse, kuhu nad olid maha kukkunud. Möödus kümme aastat, kui seesama naaberküla mees koju tagasi jõudis. Vaarvanaema läks tema juurde, et kuulda, kuidas tema mees oli hukkunud. Helmi mäletab, et ema oli koju tagasi jõudes näost valge olnud ja talle öelnud, et ta ei suutnud naabrimehe lugu isa surmast kuulata, see oli nii kohutav olnud.

Kui Aleksander arreteeriti ja Siberisse saadeti, jäi Helmi emaga üksi tallu, sest vend Arved oli 1944. aastal algul Saksa okupatsioonivõimu mobilisatsiooniga 17-aastaselt Saksa sõjaväkke saadetud.

Pärast sõda alanud nõukogude korra ajal hakati asutama kolhoose. Talupidajate vara ja loomad võeti ära, need läksid kolhoosidele. Nii juhtus ka vanavaarisa talus. Lehmad, hobused ning kõik uuemad ja paremad tööriistad ja masinad võeti ära. Kolhoos tõi nende lauta kõik taludest kokku kogutud lehmad, igasse tallu jäeti üks lehm. 


Külanaised käisid lehmi kordamööda lüpsmas, aga Helmile ja tema emale Leena-Mariale jäi suur ja raske töö teha – lehmi sööta ja joota. Vanavanatädi Helmi rääkis, et näeb seda hirmsat ja rasket aega siiani unes. Pärast sõja lõppu tuli kodutallu ka vanavanaisa Arved, kes oli mõnda aega talus põllutöödel abiks, kuid hakkas seejärel autojuhiks.

Klikka fotol ja uuri seda lähemalt.

 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.