Virtuaalnäitus

Ajalugu asjades

Perekond Leuskade lugu
Photo

Liia pere lugu


Meie pere elas Lääne-Virumaal Rägavere vallas Miila külas Tölbimäe talus. Pere oli neljaliikmeline: isa Hans, ema Elviine, poeg Valdur ja mina, tütar Liia. Ema ja isa tegelesid põllutöödega, nad olid tavalised talupidajad. 11. veebruari varahommikul 1945 tulid venelased isale järele. Ta polnud meie teada kusagil arvel ega mustas nimekirjas, aga ta oli 1943. aastal olnud mobiliseeritud omakaitsesse. Isa veel küsis, et kas loomade kontroll? Kui isa nägi naabritalu Koidu Martinit, sai aru, et asi on milleski muus. Mehed viidi Vasalemma vangilaagrisse, kus isale määrati 10 aastat. Meie pereelu muutus: ema küpsetas isale kuivikuid ning saatis Vasalemma. Kuid ühel päeval tuli isalt kiri, et ärgu me enam pakke saatku, kuna neid viiakse Vasalemmast ära ja ei tea, kuhu. Selles kirjas oli veel isa poolt väike luuletus mulle - olin isa tütar. Lenda, lenda lepalind, lenda, lenda kaugele, sinna, kus mu tütreke, vii tal palju terviseid, ütle, isa saadab neid, saadab viimse tunnini ja kui tarvis kauemgi. Kirja lõpus oli veel: Jumalaga naine ja lapsed. Rohkem me enam isalt teateid ei saanud, ta nagu oleks ette teadnud, et see on viimane kiri.


Sel ajal oli tavaline, et sõjapõgenikest ingerisoomlased pakkusid end taludesse tööle. Kuna töökäsi oli hädasti vaja, siis meile tuli üks naine koos oma emaga. Selle naise ema oli raskesti haige ja tal oli vaja koguda matuse raha. Meie pere tuli vastu, ingerisoomlased jäid meie juurde elama. Mõne aja pärast suri ingerisoomlase ema ära, aga naine palus luba veel mõneks ajaks talusse abiliseks jääda. Olime nõus. Kuna meie olime vennaga veel väikesed, mina 7 ja Valdur 9, siis oli ju abikäsi väga-väga vaja. Ka isa vend käis suviti meie perele abiks. Mõne aja pärast hakati meid süüdistama, et peame võõrast tööjõudu, järelikult oleme kulakud. Ema ütles ingerisoomlasele koha üles, naine hakkas selle peale nutma, et pole kusagile minna, kuid ema jäi endale kindlaks. Vaatamata sellele, saime ühel päeval teada, et meie pere on küüditatute nimekirjas (14. märts 1949). Oli koolivaheaeg, ning ema saatis meid tädi, isa õe juurde. Ema jäi koju loomade eest hoolitsema. 25. märtsil läks ema oma tuttavale külla ja tol õhtupoolikul võeti ema seal kinni, nii et ta kodust enam läbi minna ei saanudki. Tuttav pani veidi süüa kaasa, ning siis tuli ema meile järele. Ka tädi pani veidi süüa kaasa ning asusimegi teele. Mis sai loomadest – seda meie enam ei tea. Meid viidi Ubjasse, pandi loomavagunisse ja sõit Siberisse algas. Sõitsime kaks nädalat, rong tegi tihti peatusi, siis toodi süüa ja vett. Need inimesed, kes teel ära surid, tõsteti lihtsalt rongist välja, kui oli peatus. Mingeid inimlikke tingimusi vagunis polnud. Ühes nurgas oli nõu, kuhu inimesed end tühjendasid, peatustes visati sisu välja. Valvureid meie vagunis ei olnud. Kui rong peatus, siis tuldi meie juurde. Vagun oli inimesi meeletult täis. Meil vedas, et saime ühe nurga, kus olime oma kompsude otsas, seal me magasime kõik need kaks nädalat.


Ühel päeval peatus rong, ning tuldi ütlema, et oleme kohal. See koht oli Balahta rajoonis Krasnojarski krais. Autod ja hobused olid vastas. Kes said hobuste peale, said lähemale, kes autode peale, kaugemale. Meid oli ühe auto peal viis peret. Sõitsime terve päeva, õhtuks jõudsime kolhoosi kontorisse. Seal oli komandant, kes meid vastu võttis. Küsis allkirja, et me pole kusagilt ära põgenenud. Seejärel hakati meid paigutama korteritesse, mis olid kulakutelt ära võetud. Need olid kolmetoalised korterid. Ühes toas oli aknast tehtud uks ja kõrge trepp. Meid paigutati sinna tuppa ühe teise eesti perega, kes oli ka kolmeliikmeline, Marja Laar kahe lapsega, Lõive ja Liiaga. Meid kutsutigi Siberis suur ja väike Liia. Nii me siis elasimegi kuuekesi väikeses toas. Teise tuppa paigutati Punga Aino oma ämma ja tütrega ning veel Müüri Mart oma pojaga. Kolmandas toas elas vene naine oma mehe ja mehe vennaga.  


Ema käis kolhoosis tööl. Õhtul töölt tulles tõi veidi herneid ja nisu. Herned keetsime soolveega ära, nisu jahvatasime kohviveskiga peeneks ja keetsime putru. Kohviveski saime Punga Aino käest, nad olid selle kodust kaasa võtnud. Kolhoosist saime 15 kg jahu kuus, see võeti sügisel tööpäevade eest maha. Kevadel saime endale aiamaa, kuhu külvasime porgandeid, istutasime kurke ja kapsaid. Panime ka kartulid maha, seemnekartuli ostsime, 3 rubla ämber. Nüüd tuli oodata, millal saaki saab. Raha meil veidi ikka oli, kuigi elasime väga vaeselt. Aga kohalikud olid veelgi viletsamad ja vaesemad. Leiba ei olnud ei meil, ega kohalikel.  


Suvel käis ema heina tegemas. Heinategu käis nii: hein niideti hobustega maha, kuivas ja siis üks loorahaga riisus, kaks olid saaduvedajad, kes vedasid saadu kuhja juurde, üks mees tegi suurt kuhja. Vedajad olid lapsed hobuse seljas, naised tegid saadusid. Ka loorehaga riisujad olid lapsed. Minagi olin vedaja, istusin palavaga hobuse seljas. Kuigi puhvaika oli tagumiku all, ikkagi jäi tagumik kangeks ja valusaks. Kui hein sai tehtud, siis ema läks kolhoosi vilja koristama. Nisu niideti hobustega maha ja naised panid kokku. Hiljem veeti hobustega ära. Kartul pandi ka kevadel käsitsi maha ja sügisel võeti labidaga üles.


Sügisel läksid lapsed kooli, nõnda ka mina. Suvel õppisin vene keele nii palju selgeks, et koolis sain ikka hakkama. Kool oli neljaklassiline. Lõpetasin neli klassi, aga edasi minna ei saanud, kuna rajooni keskusesse oli 12 kilomeetrit ja internaati ei olnud. Oleks tulnud ise elukoht leida. Nii lõppes seal minu koolitee.


Talved olid külmad -40 kuni -45 kraadi. Puid ei olnud, käisime võsa raiumas ja vedasime hobusega koju. Ema käis naabersovhoosist kivisütt ostmas, nii saime natuke sooja. Vesi oli toas ämbris jääs, magasime riided seljas. Ka kartulid läksid keldris jäässe, aga keetsime ikka külmunud kartuleid. Esimene talv oli väga raske, tädi saatis paki, natuke oli sellest abi küll. Kui meie vennaga hakkasime tööl käima, siis läks pisut kergemaks. Saime teise korteri, mis oli veidi soojem. Ka see korter oli kolmetoaline, mis oli kulakutelt ära võetud. Meil oli üks pliidiga tuba, teisel pool elasid leedulased, kolmandas toas elas Marja Laar oma perega. Muretsesime endile kanad, need elasid toas, muidu oleksid ära külmunud. Ka kohalikel elasid kanad toas. Kevadel said kanad jälle õue. Aeg läks ja meie käisime tööl. Saime tööpäevade eest juba tunduvalt rohkem palka. Palga saime nisus, jahvatasime selle jahuks ja müüsime rajoonikeskuses ära. Saadud raha eest ostsime lehma ja seapõrsa.


Suved olid Siberis väga ilusad: õitsesid pojengid ja kullerkupud, nii looduses kui aedades. Ka maasikad kasvasid mäenõlvakul, nad olid suured ja väga magusad. Ainult vesi oli kole must. Kevadel veeti loomade sõnnik jõe äärde ja sulades jooksis kõik jõkke. Vesi oli alati kollane nagu tee, sellist pidimegi jooma. Haned ujusid jões, naised loputasid pesu jões. Meie tõime sealt endale vett ja keetsime sellega süüa. Kaevu ei olnud kellelgi.


Ühel päeval tuli meie juurde brigadir ja küsis, et kas me ei taha oma korterit ära osta. Tuba maksis 1500 rubla. Ema leidis selle raha ja ostsime toa ära. Kohalikud rääkisid, et selles majas elasid väga rikkad inimesed.


Paljud surid Siberis. Väike Liia jäi auto alla, tema ema Marja läks segaseks, Müüri Mardi poeg suri.


Millega tegelesime talvel? Talvel vedasime kolmekesi kolhoosi loomadele heina, mina ja veel kaks saksa tüdrukut, igaühel kaks hobust ree taga kinni. Nii me sõitsime heinakuhjade juurde, seal panime heinad peale ja jälle tagasi, kõigil hobustel koormad peal, üksteise taga, umbes 7–8 kilomeetrit. Nii vedasime iga päev 9 koormat heina kolhoosi loomadele. Töö kestis kevadeni välja.


Peale Stalini surma 1953 hakati meid vähehaaval kodumaale tagasi laskma. Esimesena lasti Aino ämm, seejärel Aino oma tütrega. Aasta pärast lasti Laari Lõive koju ja siis tuli meie kord. Komandant tuli ja ütles, et oleme vabad. Pidime hakkama passe vormistama. Oli vaja kirjutada kolhoosi esimehele avaldus, ning paluda, et ta meid kolhoosist ära lubaks. Kolhoosis toimus suur koosolek, kus arutati meie Eestisse lubamise korda. Meiega koos palusid luba kodumaale sõita ka leedukad. Leedukad said loa 1958. aasta sügisel. Sakslased soovisid ka kodumaale naasta, aga neid ei lubatud, kuna neil polnud enam kodumaad. Talve olime veel Siberis, hakkasime vähehaaval asju müüma. Kõigepealt müüsime lehma ja kanad, sea tapsime endale. Siis müüsime vilja. Kolhoosi esimees ostis ära meie toa, saime 1500 rubla. Toast lubati teha klubi. Kolhoosist saime veoauto, millega raudteejaama sõita. Algas sõit Moskvasse. Jõudsime Vaeküla jaama, see oli 15.märtsil 1959. Läksime lelle juurde, sealt tädi juurde. Tädi oli juba surnud, tädimees teise naise juurde kolinud. See oli seesama maja, kust meid vennaga 10 aastat tagasi Siberisse viidi.


Vend läks Rakvere Metsamajandisse tööle, mina ja ema Vinni sovhoosi põllutöölisteks. Sügisel läksin Rakvere Töölisnoorte keskkooli ja töötasin kirjakandjana. Elasime tädi juures. Kui lõpetasin 7. klassi, läksin tööle müüjaõpilaseks ja kolm kuud hiljem sain nooremmüüjaks, hiljem juba vanemmüüjaks.  



Mälestused pani kirja Liia Sergejeva (Leuska)

Juuni 2012



Klikka fotol ja vaata lähemalt:

Kommentaariks:


Leuskade pere: Hans Leuska (1899-1949), Elviine Leuska (1900-1975), lapsed Valdur Leuska (1936-1991), Liia Sergejeva (Leuska) (1938). Hans Leuska nimi on kantud Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali mälestusseinale. Elvine Leuska (Elvine Henriette Leuska), Valdur Leuska ja Liia Leuska kui represseeritute nimed on leitavad elektroonilises memoriaalis.


Tölbimäe talukohast ei ole praeguseks midagi järel. Kui pere oli küüditaud, siis mõne aja pärast maja lammutati, põrandalaudadest tehti Miila koolimaja klassiruumi tagaseina püüne ja Rottmanni jaanituleplatsile tantsupõrand. Majapalgid veeti koolimaja juurde ja koolipoisid pidid tööõpetuse tunnis need ahjupuudeks saagima.


20. aprill 2021

 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.