Virtuaalnäitus

Ajalugu asjades

Mai Kallaku Siberi lugu
Photo
Mai Kallaku Siberi lugu

Oli aasta 1949 märtsi lõpp, 25-27. kuupäevad, kui hakkasid ringi vurama küüditamise autod. Meil oli koolivaheaeg ja lumi oli veel põldudel, me suusatasime põllul. Õue sõitsid vene keelt kõnelevad kaks meest ja üks kohalik, kontrollima dokumente. Ema oli just normipuid metsast välja vedamas, kui meid küsitleti ees ja perekonnanimepidi. Vanaema ei olnud nime järgi meie pereliige - meie olime Kivinõmmed, tema oli Aasov.


Õhtul kui ema koju tuli ütles ta, et oli kuulnud, et hommikul algab küüditamine. Ta pani meid lapsi riidesse ja läksime saaniga läbi metsa talveteed pidi ema õe ja ema juurde nõu pidama, et mida edasi teha? Kas anda end välja või ära peita, sõita kuhugi teise kanti? Paljudel see õnnestus, aga meid oli palju ja olime ju lapsed, kes meid ikka varjama hakkab. Läksime veel järgmiste sugulaste juurde, aga ka sealkandis käis auto ringi ja otsiti omakandi „kulakuid“ ja „rahvavaenlasi“. Tuldigi tuppa, meie lapsed kolmekesi jooksime voodi alla peitu. Kõige nooremal õel, ta oli siis 3 aastane, jäid kogemata jalad voodi alt välja. Need olid siis näha ja mehed hakkasid kohe õiendama, et miks lapsed nii kardavad, et see pole õige asi. Peremees oskas õnneks vene keelt ja seletas, et oleme sugulased ja tulime katsikule. Kuid need tagaajajad ei tahtnud seda hästi uskuda ja lubasid tulla uuesti kontrollima, et olgu me kadunud.


Nii sõitsimegi järgmisel hommikul tädi ja vanaema juurde tagasi, Välgita külla, Vambola tallu. Tädi oli saanud juba uue korralduse, et kui tema meie peret välja ei too 27. märtsiks, siis läheb ta ise teadmata suunas. Keegi ju ei teadnud, kus meid „oodatakse“. Nad tegid koos otsuse, et läheme mina Mai ja ema Marie välja ning väiksemad jäävad tädi ja vanaema hoolde. Tädi andis meile liha ja vilja kaasa, vilja sõitsime veel Viljandisse jahuks tegema. Sealt läksime emaga oma koju, kus meid juba ootasid ees „sõbrad-väljasaatjad“. Panime oma riideid kokku, pakkisime kaasa karvateki ja igasuguseid soojemaid vammuseid, õmblusmasina võtsime ka kaasa. Meie taluni viis kruusatee, mis suuri autosid ei kanntanud, seepärast toodi naabertalust hobune, mis viis meid 1,5 km lähemale küüditamise autole. Meid koos kraamiga pandi autokasti, terve kari püssidega sõdureid ümberringi ja teekond võis alata. Minul, kui lapsel, ei olnud kahju talust ega loomadest, sest olin 10ne aastane ja ei olnud vaeva näinud selle muretsemisega. Aga kahju oli õest, vennast ja koolist, millest me mööda sõitsime, ma karjusin valjusti ja kaua.


Teel tundmatusse sain ma 11 aastaseks - see oli juba Venemaal, Velikije-Lukis. Ema dokumendid võeti ära Viiratsis ja õhtuks jõudsime Valgamaale Puka jaama. Seal laaditi meid trellitatud, naridega loomavagunitesse. Keset vagunit oli „burzuika“, mida sai kütta. Jaamades, kus olid peatused, käisid nooremad puid otsimas ja ka mingit supilurri anti kord päevas. Selle pliidi peal sai ka liha praadida ja ka pissipang oli vagunis. Kord päevas lasti välja valve all „hädale“. Ega pole meeles kui kaua me sõitsime, aga see võis olla umbes kolm nädalat. Terve see aeg ilma pesemata, eks me läksimegi täisid täis. Eks üks see ebainimlik reis oli. Andku Taevaisa armu, et selliseid reise enam ei „organiseeritaks“.

Vagunis oli umbes 20 inimese ringis, põhiliselt naised ja lapsed, noormehi oli kaks. Ühel naisel oli viis tütart kaasas, kõik minust nooremad. Tee oli pikk ja ärevusrohke, sest keegi meist ei teadnud, mis meid ees ootab. Peale Uurali mägesid hakati vaguneid lahti haakima, tagant poolt. Meie vagun ja paar veel haagiti lahti öisel ajal. Tõstsime oma kompsud välja ja jäime ootama hommikut. See oli nagu „orjaturg“, kus hommikul meile järele tulijad hakkasid endale valima tööjõudu. Nooremad ja tööjõulisemad said esmajärjekorras veoautodele, härja- või hoburakenditele. Meid võeti üsna ruttu autokasti, aga ema viie lapsega ei tahetud ja üht vanamemme ka mitte. Isegi ilguti, et kas kodumaal ei olnud mulda, kuhu matta. Tema jäigi Siberi mulda puhkama.


Meie vagun pandi terves koosseisus ühte autokasti koos pakkidega. Osutus, et olime jõudnud Irkutski oblasti, Zalari jaama. Olime Sajaani mägedes, autoga sõitsime kord üles-, kord allamäge. Meie elukohaks sai kolhoos „Komitern“, mis asus Burjaat-Mongooli rahvusringkonnas. See jaam asus umbes 50-60 km kaugusel kolhoosist, kus me saime elada 7 aastat. Autost laeti meid algul maha klubihoonesse, kus olid ka enne meid neli, viis leedu perekonda. Seal me olime umbes kuu aega, kui meid jagati mööda kohalikke maju laiali. Meie emaga ja veel üks emaealine naine majutati burjaadi perekonda. Muidugi ei olnud meil enne nende burjaatidega kohtumist aimu, millised burjaadid välja näevad. Silmad pilukil, nina peaaegu ühes tasapinnas näoga, juuksed tumedad ja kalgid, sirged nagu hobuselakk ja mõnedel ka patsides. Esialgu ajas kohe hirmu peale. Meid aga oli neile tutvustatud kui fašiste ja mõrtsukaid. Aeg andis aru ja hiljem saime enamvähem kõik hästi läbi. Neil oli oma keel, kombed ja usk. Suhtlemine käis meil omavahel vene keeles. Ega nende vanem generatsioon ei rääkinud puhtalt vene keelt, nagu meiegi vanemad. Lapsed õppisid vene keele selgeks ühe suvega ja läksid sügisel vene kooli. Nii oli ka minuga. Siin, Eestis olin ma 5-ndas klassis, aga seal läksin 4ndasse. Oma kooliea jooksul ainsa kiituskirja sain ma 4nda lõpetamise eest.

Nüüd tulen oma jutustuses tagasi Eestisse jäänud sugulaste juurde. Kui me Siberi teekonda alustasime siis ema õde, Juuli, kelle juurde jäid mu vend ja õde, andsid meile liha ja jahu kaasa. Ema lubas antud lihe eest võtta meie aidast vilja ja laudast kaks kesikut laudast. See tehing osutus „riigivara riisumiseks“ ning hakkasid igasugused juurdlused. Eks oli ka palju neid inimesi, kes olid „saagi jahil“ ja vedasid kõik küüditatute vara: mööbli, küttepuud ja kõike mis vaja, laiali. Tuli suur kohtuprotsess ning tädi, kes oli minu õe ja venna hooldaja, sai karistuseks 21 aastat vanglakaristust. Sellest sai ta vangis olla u 3 aastat, peale Stalini surma 1953. a. ta vabastati. Sel ajal aga läks nii, et kuna õde Marel oli lihane isa olemas, siis tema lapsendati oma isa ja kasuema tahtel nende juurde, neil teisi omavahelisi järeltulijaid polnud. Õe elu läks hästi, tal olid kodu ja vanemad. Vend Enno jäi selleks ajaks vanaema kasvatada, hea, et kodu, tädi maja, alles jäi. Tädil olid ka täiskasvanud pojad, nemad käisid vahetevahel abiks lehmale heina tegemas ja puid varumas. Elu oli keeruline. Meie ei saanud neid teisiti abistada, kui saime kirjutada ja olla kursis üksteise eludega. Eks emal oli ikka muret ja läbielamist palju.

Mina harjusin Siberi eluga ruttu ära. Seal elasid kõik vaeselt ja ega sealgi peale lehma ja kanade muid loomi ei peetud. Loomalaudad olid lihtsalt sarad ja kui lehm poegis talvel, siis toodi vasikas tuppa, kuni kevadeni. Muld oli seal küll väga rammus. Sõnnik veeti kõik kuskile laudast kaugemale, mis kasvatas nõgeseid. Ja nendest nõgestest tehti kevadel silo. Üks aasta anti meile kartulimaaks aed, kus talvel olid olnud mullikad ja seal kasvasid meile 2 meetrised kartulivarred, mitte kartulid. Ema alguses töötas põllul, tegi heina ja vedas kuhja, talvel saagis ja lõhkus puid. Aga hiljem sai farmi tööle sigalasse ja siis lüpsjaks. Sigala õuel oli ka maja, kus me kolmekesi: mina, ema ja sõbranna Elli elasime. Sigalas läks neil hästi, said isegi preemiaks kesikuid, mis said maha müüa rahaks. Sigadele toodi ka mingid jämeda jahvatusega jahu, mida sai sõeluda ja küpsetada „lapoškasid“- jahu, vesi ja sool. Nad ostsid ka kahepeale lehma, siis oli piim, koor ja või omast käest. Kanu pidasid ka, talvel toas laua all puuris, suvel õues. Aga kõige ennem ostis ema koorelahutaja, nii et terve küla käis meie juures lahutamas piima. ½ l oli tasu, nii et oma pang oli kõrval ja lõpuks oli ka oma lehm „lüpstud“. Seal oli väga vaene rahvas, sest rahas ju palka ei makstud ja algul vahetasime isegi riideid piima, munade ja või vastu. Esimesed 3 aastat oli suur vaesus, leiba tegime külmutatud kartulitest ja jahust. Mäletan, et kui olin 6ndas klassis, siis tundide ajal hakkasid kõhud korisema, sest hommikuti me ei söönud, lõuna ajal olime veel koolis ja koolis mingit toitlustamist ei olnud ja õhtu oli söögiks ikka keedukartul, lapšaa supp ja leiba jao pärast. Koolid asusid kaugel: 4.da klassi kool 4 km kaugusel, 7.da klassi kool 16 km kaugusel, keskkool 25 km kaugusel. 4.ndas klassis käisin iga päev, edasi-tagasi 8 km päevas. 7.da klassi koolis käisime 3 aastat iga nädal jala kodus, kokku 32 km nädalas. Vahest viidi ka meid hobusega kohale ja sügiseti näiteks toodi kartulid kohale, sest talved olid külmad ja kartulid oleks ära külmunud. Elasime kohalikes majades, kes meid üürile võtsid. Magasime põrandal, alusena mingi oma lambavillast või hundinuia helvestest tehtud madratsid, peal ka midagi soojemat. Venelastel olid suured ahjud, nemad magasid ahju peal. Sama süsteem oli ka keskkoolis, seal olime niisamuti põrandal magajad üüriraha eest. Siis oli ka juba poest leiba ja suhkrut ja teed osta. Aga kodus käisime ikka peaaegu iga nädal ja mitmekesi koos, sest talvel kippus jääma kojuminek pimeduse peale ja siis kartsime huntide ulgumist ja näo külmumist. Iga nati aja tagant vaatasime üksteisele otsa, et kas on juba mõne põsenukk valge ja siis tuli ruttu hõõruda kindaga. Poistel jälle kippus külm kõrvade kallale. Kuuendas klassis aga oli mul „apsakas“, sest külm võttis mul kintsud villi, sest mul oli õhuke kleit ja sukad, kintsud paljad ja kleit muudkui sahmis külma. Kui koju jõudsin olid jalgade vahe mõlemilt poolt villis. Mina ilma desinfitseerimata kääridega lõikasin villid katki ja nad läksid mädanema. Pärast käisin poole suveni rohuga määritud marlimähistega ringi. Peale seda saadeti mulle pikad püksid Eestist.

Koolis läks mul üpris hästi, eriti võõrkeeltega, sest mul olid nii inglise, kui ka saksa tähed selged. Aga kumbagi keelt ma selgeks ei saanud, sest ühes koolis oli saksa keel võõrkeeleks ja teises inglise keel. Mis oli seal veel suureks probleemiks, see oli vee puudus. Talvel sulatasime vett lumest, suvel korjasime vihmavett. Sealsed mäed olid soolaga varustatud, oli isegi paljaid mägesid, kus ei kasvanud ükski puu. Magevett veeti 4 km kauguselt suviti ja anti iga pereliikme kohta 1 ämber päevas. Kohalikel olid ehitatud mingid vooderdatud laudadega augud, kuhu varuti lund kevadel ja suvel siis tarvitati seda vett. Selle lumevee tarbimisega oli probleemiks joodi puudus. Ja väga paljudel kohalikel olid kurgualused nn „suurenenud“. Minulgi tekkis krae-taoline moodustis, aga ravivõimalust seal polnud. Ja selle „kraega“ ma tulin ka Eestisse, kus mind siis 20 aastat raviti ja lõpuks siis 40 aastasena opereeriti. Need pered, kes tegelesid loomadega: seatalitajad, veiste lüpsjad ja vasikatalitajad, koliti suveks Unga jõe äärde. Seal oli ka vesi soolane, aga loomadele kõlbas ja me ka tarbisime seda vett söögitegemiseks ja ka enda pesemiseks. Pead pesime aga kohupiima vadakuga, sest soolase veega pesemisel ei saanud seepi juustest välja. Elasime jurtades nelja- ja kaheksakandilistes. See oli ülevalt lahtine, kus läks siis suits välja, keset jurtat oli 5x5 m muldpõrand, mille peal olid kivialused ja tuli tehti sinna alla ning nii sai mitu peret korraga süüa teha. Seinte äärtes olid narid või voodid, kus magati mitu perekonda koos. Pääsukesed lendasid katuseavarustest sisse-välja, jurtade tugipostide küljed olid neil pesad. Neid jurtasid kutsuti „letnikuks“ ja see asus nn talvekodust 20-30 km kaugusel, transport nende vahel toimus veoautode ja hobuveokitega. Seal „letnike“ lähedal asus ka linn nimega Balagansk, u 10 km kaugusel. Seal käisime suve jooksul u 3-4 korda turul mune, kohupiima, võid müümas, sest raha meile ju palgaks ei makstud, vaid nisu. Sealt linnast jooksis ka läbi jõgi Angara. Ja kuna pea pesemisega oli suviti probleem, siis turul käies pesime ka oma pead külma Angara jõe veega puhtaks. Seal „letnikus“ olin minagi lüpsja ametis, sigade talitaja ja sai ka vasikatega tegeletud.


Sügisel kolisime jälle tagasi oma majja. Meie maja koosnes ühest pliidiga toast, kus oli 2 seasulgu, sest sead poegisid talvel ja siis oleks muidu külm põrsad „surnuks võtnud“. Toas oli üks laud, mille all elasid kanad ja kukk talvel. Meil oli emaga kahepeale nari, teisel naisel oli oma nari. Toas oli veel üks kirst riietega, kaks taburetti, üks diivani moodi puust istekoht, mingi söögihoidmise kapp ja seintel naelad riiete riputamiseks. Õnneks oli meil seal külas ka üks eestlasest õmblejanna, kes meile mõned riided õmbles, riie saadeti eestist. Seal, kus me talviti elasime olid väga ilusad mäed kaetud kaskede, mändide ja lehitsega, mille vaigust sai mingil moel tehtud „närimiskummi laadse asjandust. Eriti ilus oli kevadel, kui kõik mäed olid kaetud lillevaibaga, peamiselt sinised ja valged krookused. Metsikult kasvasid orgudes rabarberid, pojengid, kirjud liiliad ja oranžid kullerkupud, justnagu meie aedades. Suviti oli mägede peal metsmaasikad, aga tupsudega, nagu meie aiamaasikad. Neid me korjasime pangede viisi ja kuivatasime maja katustel, siis hõõrusime need tupsud lahti. Neid isegi osteti kokkuostupunktides. Ma sain üks aasta nende eest saadud raha eest osta seljakoti. Seljakotiga sain talviti leivapätsid ja „piimarõngad“ koolimaja läheduses asuvatesse ööbimiskohtadesse tassitud. Talviti külmutati piima kaussides õues, posti otsas, siis löödi kausist välja ja oligi „krušok moloka“.


Kõige ilusamad ajad olid keskkoolis. Kevadeti käisime õhtuti silla peal tantsimas, kui pimedaks läks. Ega kooli poolt see lubatud ei olnud, aga keelatud vili on ju magus. Õpetajad käisid ka vahete vahel kontrollimas, aga poiste taskulambid pimestasid neid ja nad ei näinud kedagi meist. Lõpuklassis, 10ndas oli meid 6 rahvust ühes klassis: venelased, ukrainlased, eestlane, tatarlane, burjaadid ja vene-burjaadi segud. Läbi saime suurepäraselt ja üksmeelselt. Viimases klassis juhtus minuga üks äpardus. Nimelt sõitsime hobuvankriga tantsupeolt koju ja vastu tuli veoauto ning tüdruk, kelle käes olid ohjad, tõmbas teelt kõrvale ning vanker veeres üle mahalastud puukännu. Aga mina istusin vankri veerel ja minu jalg libises vastu kändu nii õnnetult, et rebis jalalaba küljest tüki lihaskude ära. Muidugi oli õhtune, õigemini öine aeg ja abi saamiseks polnud kellegi poole pöörduda. Ema viis mind järgmine päev 25 km kaugusele haiglasse, kus ma viibisin terve kuu. Rebendhaava kinni õmblemiseks olime hiljaks jäänud ja ravi piirdus leotamise ja sidumisega. Mul oli hirm, et ma ei saagi kooli lõpetada, aga tänu karkudele ma sain liikuda kooli ja korteri vahet, koju sain ainult hobuvankris. Kevadeks sain ikka nii kaugele, et lõpetasin kooli neljade ja viitega. Ja see oli kõige kurvem lõpp sel kõige ilusamal ja lõbusamal eluetapil, sest me saime hakata tagasi sõitma kodumaale ning pidime maha jätma kõik oma sõbrad ja sõbrannad 16-18 aastaselt. Ma teadsin, et ma neid enam mitte kunagi ei näe, ega kohtu nendega. Algas Eestisse saamise võimalus.

Ema oli muidugi väga rõõmus, et saab kokku oma laste, õe ja emaga. Mina olin juba jõudnud selle elu kõik unustada ja olin pigem õnnetu ja hirmul, et mis minust edasi saab ja kuidas ma harjun uue eluga ja ilma sõpradeta. Isegi mu eesti keel oli vigane ja aktsendiga. Sõitsime rongiga 5 päeva, kuni Moskvani. Ema oli teeninud terve autokoorma vilja, mille saime kuskil kokkuostus maha müüdud. Kuni Moskvas komposteerimiseni ajasin mina, kus oli vaja keelt tarvitada, asju, edasi oli ema oma õige keele oskusega tegija. Pakke oli meil palju, sest õmblusmasina, koorelahutaja ja ühe tünni võid tõime kaasa. Peale selle riided ja muu pudi-padi. Magasime korda mööda, sest olime pakkinud raha oma ihuriiete alla. Moskvas istusime ümber Tallinna rongi peale ja Tallinnas sõitsime taksoga tädipoja juurde. Seal oli ema asjaajaja. Muidugi 7 aastat polnud näinud üksteist, see oli nii imelik. Ja mulle veel eriti, kes polnud elu sees näinud tramme, taksosid ja nii suuri hooneid. Ema ja tädipoeg oma perega sõitsid Viljandimaale, kus elasid tädi ja vanaema ning mu vend ja õde. Mina aga jäin Tallinna tegema sisseastumiseksameid Tallinna Ülikooli vene õppegrupiga, et saada vene keele õpetajaks.


Klikka fotodel ja uuri neid lähemalt.

 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.