Virtuaalnäitus

Ajalugu asjades

Kindral J. Laidoneri ihukaitsja elust ja Siberi-aastatest
Photo

Riina pere lugu


Isa lapsepõlv möödus Valgamaal Kubija talus Lüllemäel. Vanaisa Peeter oli üle valla populaarne pillimees, nii oli ka isa väga musikaalne. Ta sai Tallinna Konservatooriumis professionaalse ettevalmistuse ning mängis nii Estonia teatri orkestris, kui ka Vanemuises metsasarve.


Kindral Laidoneri valik ihukaitsja otsimisel langes isale sõjaväeteenistuse ajal nn "puusalt-tulistamise" õppuse käigus, kus isa osutus parimaks. Kindralile meeldis ka isa põlvnemine taluperest. Isale lubati topelt-staatust: avalikus elus muusik ning salajase tööna ihukaitsja. See töö pidi jääma märkamatuks. Eraelus järgnesid abielu ja lapsed.  


Kui Vene vägede sisenemine oli otsustatud, kutsus Laidoner ihukaitsjad enda juurde. Ta täitis kristallklaasid, lõi kokku ja ütles: "See on lõppenud. Jäägu need klaasid selle hetke mälestuseks..." Selle pokaali koos fotoga Laidoneri maja trepil tõime me palju aastaid hiljem muuseumisse.  


Läbi okupatsiooni-aja (ja ka läbi isa vangilaagri-aja, aastatel 1948-1956) oli meie pere juures peidetud Laidoneri kuldse käepidemega mõõk, mis talle oli antud autasuna Prantsuse valitsuse poolt. Mõõgatera peitsime käepidemest eraldi. Läbiotsimisel leidis KGB mõõgatera, kuid käepide jäi alles. Vabariigi uuestisünni järel ei hoidnud me enam mõõga käepidet nii rangelt salajas. Nii juhtuski, et juba kõrges vanuses emale tuli külla Peeter Paemurru, kes tutvustades ennast J. Laidoneri kauge sugulasena ning soovis mõõga käepidet enda kätte, et seda muuseumi viia. Ema nõustus. Mõõga käepide on muuseumis olemas, aga kirjeldatud eellugu muuseumil puudub.


Okupeerimisele järgnesid Stalini režiimi kohutavad kuriteod. Isa saatis oma pere Põltsamaale vanavanemate juurde ning püüdis ise jääda Tallinnas Nõmmel märkamatuks. KGB sai ta siiski kätte ja saatis Siberisse: 40-kraadine pakane, ööbimine telkides, hommikuti korjati külmunud inimkehad kokku, laoti riita, et kasutada neid täitematerjalina teede ehitamisel. Isa päästjaks oli tema kaasvang, jaapani arstitudeng. Kohutava elamusena kirjeldas isa korda, kui ta koos kaasvangidega pidi konveierilindil purustatud inimkehatükkide seast välja sorteerima väärtuslikke maagitükke. Kui palju aastaid hiljem Loomingu Raamatukogu väljaandena ilmunud A. Solženitsõni raamatu "Üks päev Ivan Denissovitši elust" kohta isalt küsisime, vastas ta vaikselt: "Siis poleks väga hull olnudki..." Suurepärase, inimliku kirjelduse neist olukordadest on oma raamatus "Meie elu on taevas" andnud isa kaasvang, kirikuõpetaja Harri Haamer, keda isa sügavalt austas.


Stalini surm oli vangilaagrites kümnetele tuhandetele elupäästjaks. Isa kaasavõetud sajast kilost oli järel vaid 48. Abiks kosumisele olid ta muusiku oskused – isa pani kokku orkestri, mis andis toidulisa. Ka kirjavahetus kulges vabamalt, kuigi range tsensuuri all - ka fotod olid raamitud propagandaga. Siiski oli tore neid saada ja parim oli, et pärast tema naasmist võisime isaga veel aastaid koos elada.



Klikka fotodel ja uuri neid lähemalt.  

 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.