Virtuaalnäitus

Ajalugu asjades

Isa tehtud lapsevanker
Photo
Pireti pere lugu

14. juunil 1941. aastal küüditati noor perekond Praks Tapalt – 22-aastane Meeta, 26-aastane Evald-Rudolf ja 2-aastane Helle. Meeta ootas sel ajal pere pesamuna.
 
Katkend pereisa Evaldi päevikust 8. juunil 1947. aastal:


Aastal 1941, 14. juuni traagilisel laupäeva hommikul kell 4. äratati meid. Kisti lahti, kes nii kallid ja armsad. Rebiti puruks abielusidemed. Kas see on Jumala tahtmine? Lõhuti kõik, mis oli ehitatud siin. Veeres auto, istusin viimast korda oma armastatute kõrval, hoides süles meie väikest tütart. Kallis kandis poega, mitte süles vaid kusagil sügavamal. Meid valvas sõdur. Püss laskevalmis käel.
 

Kuum päev järgnes. Meid aeti vagunitesse, trellitatud akendega. Oli veel võimalus jutelda kallitega. Jumalagajätt. Kui valus, valus. Nüüd möödunud aastaid sellest, tuleb silma pisar. Õhtul kell 7-8 sõitis rong täiel kiirul Tapa jaamast Tamsalu. Viimane pilk, kallid, teie silmist, käeviibe kallile lapsele ja Sinule. Teie minu kallid sõitsite Jõgevale, kuna mina peatusin Tamsalus. 15. ja 16 juunil s.o esmaspäeval sõitsime Tamsalust edasi. Väike peatus Jõgeval. Kisa. Suurem peatus Oraval. Peatus Petseris ja 17. juunil sõitsime üle piiri.  


Kallid seal teises vagunis, kallid vanemad – vennad jumalaga, mind ootab must tundamata tulevik...  
 


Meeta ja Helle viidi Novosibirskisse. Samal sügisel Helle suri ja sündis poeg Jüri. Aasta pärast suri Jüri ja Meeta jäi üksi. 1947. aastal otsustas Meeta kahe teise asumisel oleva naisterahvaga põgeneda. Nad võeti kinni ja nii viibis Meeta terve aasta Novosibrskis vanglas.
 
Eevald viidi Uuralitesse vangilaagrisse. Ta vabanes vangilaagrist 1947. aastal. Ees oli paar aastat vabaduses, sest 1950. aastal vahistati ta uuesti ja viidi Novosibirski oblasti, Mihhailovski rajooni Tšumakova külla. Juba vangilaagrist vabanedes hakkas Evald nõudma, et ka Meeta vabastataks. Lõpuks juba uuesti Siberis olles kirjutas ta koguni Stalinile otse, et teda uuesti naisega kokku lubataks.
 
Lõpuks peale pikka ootust lubati Meetal 1952. aasta jaanuaris Evaldi juurde sõita. Sama aasta oktoobris sündis nende perre kolmas laps - tütar Tiina. Kuna midagi ei olnud saada ja kõik vajaminev tuli ise valmistada, tegi kuldsete kätega Eevald tütrele vineerist vankri.
 

1956. aastal kui pere sai uuesti Eestisse tulla sõitis vankris koju 1956. aastal sündinud poeg Rein. Pildil istubki vankris pisike Rein. Vanker on siiani alles.



Klikka fotol ja uuri lähemalt.

 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.